24. märts 1996
Jaga lugu:

Ühe prominendi korteri ostmine

Kannatlikkus, pangalaen, sahkerdamised ja altkäemaks kuuluvad ka miljonilise korteriostu juurde

26% küsitletutest ei taha oma elamise omandamisest rääkida, nende hulka kuulub ka Mati, kellel korteriost 1993. a sügisel ei läinud just lihtsalt. Ta helistas ajalehekuulutuste peale, kuulutas ise, käis kinnisvarabüroodes.

Sealt on Matil kogemus köögis istuvatest tädidest, kes ruudulist kaustikut peavad. «Soliidsete firmadega ei saanud rahul olla, aga vähemsoliidsed olid hoopis hullud,» meenutab ta.

Oma kesklinnakorteri leidis ta siiski lehekuulutuse peale. Seda müüsid noorhärrad, kes olid Soomes kortereid remontides väikese kapitali kogunud ja selle eest kesklinnas suured mitteeluruumiks mõeldud pinnad ostnud. Alustati kolme korteri ehitamist. «Mul oli võimalik need kolm läbi käia ja valida,» kandis Mati kannatlikkus korteriotsingul vilja. Ta oli käinud vaatamas paarikümmend korterit ja raisanud umbes 30 tundi oma aega.

Tehingu juriidiline vormistamine oli ülimalt kummaline. «Õigupoolest ma võtsin ostmise juures niisuguse riski, mida normaalselt üldse ei oleks tohtinud võtta,» arvustab end finantsharidusega Mati, «ei olnud välistatud, et sõbrad oleksid saadud miljoniga lihtsalt kaotsi läinud.» Sõlmitud lepingud olid suusõnalised ja mitteametlikud.

Välja töötatud skeemi järgi tuli kõigepealt soetada aktsiaselts, kes omandas mitteeluruumid ning nendest pindadest tekitati tööandja korter.

Täpselt ei tea vastne korteriomanikki, kuidas stsenaarium kulges, võib vaid lisada: «Minu arust said mitmed linnaametnikud erinevatel viisidel raha. Kuigi asjaajamine kestis üsna pikalt, ei oleks see muidu nii kindlalt edenenud.» Samal ajal, kui amortiseerunud ja endisele omanikule tagastatud majas elavale Matile tundus, et uue korteri ost jääbki kestma, vedasid korterimüüjad elektriliine, ehitasid majale uue katuse, asfalteerisid ära ühe platsi jne, kuni lõpuks jõudsid ka korteriremondini.

«Edasi läks asi huvitavaks,» tajus Mati lõpuks kolimise lähenemist. Välistanud võimaluse, et ise õhtuti oma ostetud 4toalist korterit kopitsemas käib, tuli otsustada: kas kasutada suuremat sorti legaalset firmat või lasta remont teha korteri müünud noorhärradel. Ta on rahul, et otsustas viimase variandi kasuks: «Keskmise ehitusfirmaga ei oleks sellist kvaliteeti saanud.» Häda oli vaid selles, et muidu tublid töömehed ei osanud oma töid organiseerida.

«Must» tööjõud tööle üldiselt ilmus, aga päris mitu korda jäi töö seisma, kuna tööriistad olid kadunud. Paari aastaga sai lukskorter siiski valmis: gyprokist seinad, uus kanalisatsioon, elektriküte jne. Arvestades, et ka käreda pakasega toitub kogu 140m² pindalaga elamine elektrist, leiab Mati, et 1000kroonised elektriarved kuus on vägagi mõistlikud.

«Aga soojakulude arvestus käib meil mingil salapärasel viisil,» lisab finantsspetsialist, kes maksab ka keskkütte eest, mida ei tarbi. «See on küllaltki sadistlik viis, et keskkütte kulu jagatakse kogu maja ruutmeetrite arvule,» leiab lukskorteri omanik. Ta on oma elamisse investeerinud ca miljon krooni. Sellega saaks majagi püsti panna, ent korteri kasuks rääkis soov pääseda kesklinna. Pool summast laenas ta 1994. a hakul Hansapangast. Kuna mees oli otsustajatele tuttav ja need teadsid tema varalist seisu, sai ta poole miljoni kroonise laenu kolmeks aastaks intressiga 17%.

«Korterit ei olnud siis veel võimalik pantida, aga pidid olema mingid muud tagatised,» on prominent laenu üksikasjad unustanud. Pealegi on võetud laenu juba mitmeid kordi ümber vormistatud. «Kui käsitleda korteriostu lihtsalt investeeringuna, oli see päris hea tehing,» on V.I.P lõppkokkuvõttes rahul.

Aeg-ajalt leiab ta aega ka probleemidele mõelda. Trepikoda ja fassaad vajaksid remonti, ent majaelanike seltskond on suhteliselt kirev: umbes 25% on jõukad ja 25% tulevad oma majapidamisega ääri-veeri toime. «Korteriühistu loomine tähendaks, et mõned üksikud halvad inimesed peavad hakkama ülejäänuid taga sundima,» on tulevik ebamäärane.

Jaga lugu:
Hetkel kuum