Ametnikuks konkursiga

Praegu kulub Eesti riigi 13 miljardi krooni suurusest eelarvest kolmandik väiksemate või suuremate riigiametnike palkadeks. Kui arvestada veel asjaolu, et iga ametniku töökoha sisseseadmiseks on tehtud remonti, ostetud mööblit, arvuti- ja kontoritehnikat, siis võime järeldada, et pool riigieelarvest läheb otsesel või kaudsel teel ametnike ülalpidamiseks. Maksumaksjal võib tulevikule mõeldes päris õudne hakata. Kauaoodatud oma riik sööb lihtsalt oma järglased ja iseennast ära.

Igaüks saab aru, et riigi eksisteerimiseks ja korralikuks toimimiseks on vaja teatud hulk ametnikke, kes on kompetentsed oma erialal ja võimelised vastutama oma töö eest. Ometi puutume igapäevatöös riigistruktuurides kokku inimestega, kes on sinna läinud ainult isiklikke huvisid meeles pidades. Harvad pole juhud, kus riigiasutustesse sokutavad oma mehi firmad, et hankida endale äriks vajalikku informatsiooni.

Väga vähe on ametkondi, kus kodanikud saavad oma probleemidele konkreetse lahenduse. Bürokraatia lippu lehvitavad ametnikud määravad karistamatult endale tööaegu (ma ei pea silmas isegi neid, mis tahvlitele ja siltidele on kirjutatud) ja tingimusi. Kui sa tead, et üks ametkond peab tööd alustama kell üheksa ja saad esimese kontakti sekretäriga alles pool üksteist, on see veel väike asi. Hullem on see, kui oma ebakompetentsuse varjamiseks lausa valetatakse.

Kas ei oleks mõttekas minna Põhjamaade eeskujul seda teed, et ka kõige madalama astme riigiametniku koha täitmiseks kuulutataks välja avalik konkurss? Tekiks inimestel vähemalt teadmine, et kui riigi raha eest elamine liiga mugavaks läheb, on ukse taga alati ootamas veel paarkümmend inimest, kes sinu kohta ihaldavad.