Eesti väliskaubanduse defitsiit kasvab pidevalt

Majandusministeeriumi väliskaubanduse osakonna juhataja Tiit Reiman prognoosib, et selle aasta lõpuks kasvab Eesti väliskaubanduse defitsiit 10--11 miljardi kroonini.

Kaupa saab sisse osta ainult selle raha eest, mida teenitakse kaupade riigist välja müümisega. Kui selgub, et kaupa osteti rohkema raha eest, kui seda välja müüdi, peab leidma mingi muu viisi impordist tuleneva disproportsiooni tasakaalustamiseks.

Praegu tasakaalustab Eesti väliskaubandusbilanssi eelkõige positiivne teenuste bilanss: me müüme teenuseid natuke rohkem kui sisse ostame.

«Majanduslikult võiks öelda, et Eestile on ükskõik -- kui kaubabilanss läheb negatiivseks ja teenuste bilanss on positiivne, siis teeb see lõppude lõpuks sama välja,» sõnas Eesti tuleviku-uuringute instituudi direktor Erik Terk ja lisab, et see väide on õige ja ei ole ka.

Tergi sõnul pole vaid positiivse teenuste bilansile lootma jäämine õige selles mõttes, et teatud asjaolude kokkulangemisel võib kõrge teenindusorientatsiooniga majanduse mudel ohtlikuks kujuneda. Eesti sõltub ju liiga palju transiidist ja oma idanaabrist, tuletab Terk meelde.

Tergi arvates on lihtsameelne ka väita, et kui aasta jooksul on kaubandusbilansi puudujääk investeeringutega tasakaalustatud, siis on kõik korras. «Me peame vaatama ikkagi seda, kas sissetulnud investeeringud hakkavad genereerima eksporti,» toonitab Terk.

Tema sõnul on paarsada miljonit dollarit investeeringuid aastas hea number teiste Kesk- ja Ida-Euroopa maade taustal, kuid võrreldes Eesti vajadustega on seda vähe. «Olukorras, kus meie kaubandusbilanss läheb veelgi rohkem miinustesse ja me ei suuda oma toodanguga läänes hakkama saada ning meie tootmiskulud suurenevad, ei tule varsti ka väliskapitali enam sisse,» on Terk mitmetest teistest majandustegelastest pessimistlikum.

Eesti Panga andmetel oli eelmisel aastal maksebilansi ülejääk 1,2 miljardit krooni. «Selles mõttes pilt nagu hull ei ole, aga analüüsimist väärib see igal juhul,» märgib Eesti Panga infoosakonna juhataja Kaupo Pollisinski. Kuivõrd eskpordi ja impordi mõjutamise hoovad pole keskpanga käes, siis on see töö jäetud tema sõnul teiste teha.

Rahvusvahelise valuutafondi (IMF) Eesti esindaja Basil Zavoiko hindab Eesti väliskaubanduse tulevikuväljavaateid väga optimistlikult. Tema nimetas ainsaks ohuks riigi sekkumist.

Tallinna Panga juhatuse aseesimehe Targo Rausi meelest on täna aga juba reaalne oht olemas, et import hakkab Eestist raha välja imema. Halvemal juhul võib see tema sõnul viia lõpuks krooni devalveerimiseni, teiselt poolt ka üldise majandusarengu seiskumiseni.

Tiit Reimani sõnul ei näita Eesti selle aasta esimese kahe kuu tööstustoodang midagi kiiduväärset. Tööstustoodangu müük on tema andmetel langenud.

Erik Tergi arvates tuleb kogu dünaamikat vaada pikema perioodi jooksul.

«Arvestades seda majandusarengu tsüklit, kuhu Eesti läks rahareformiga, peaks meie rehkenduste järgi majanduskasv olema aastas umbes kuus protsenti, tegelikult pole see üle paari protsendi,» lausub Terk tuleviku-uuringute instituudi arvutustele toetudes.

«Ma kardan isevõimenduvate protsesside teket Eesti majanduses: ühelt poolt impordinõudlus suureneb ja teiselt poolt inflatsiooni tõttu meie ekspordivõime väheneb,» sõnab Terk.

Tergi sõnul tekitab ettevõtetesse paigutatud importtehnoloogia koos paralleelselt kasvavate palkade ja muude tootmiskuludega sellise võimenduva protsessi, kus me võime hakata läänes oma turuni??e kaotama. Siis võimegi hakata musta stsenaariumi vaatama, lisab Terk.

Tiit Riemani sõnul on paika pandud riiklikud programmid, et õhutada ettevõtjaid tegutsema ja aidata kaasa ekspordi suurendamisele. «Eelkõige pean ma silmas riiklikku ekspordiabi programmi ja Eesti riigi nimel korraldatavaid näitusi -- see töö muidugi jätkub,» kinnitas Reiman.

Tema sõnul käivitub sel aastal ka Phare programm, mis kestab 1998. aastani. «Phare püüab oma konsultantide, oskusteabe ja muuga teha soovituslikke ettepanekuid tööstuse ümberkorraldamiseks, et eksporti suurendada,» lausub Reiman.

Tema sõnul ei pea riik vajalikuks peale suruda tööstuse struktuuri muudatusi. «See on vale, kui ütleme, et hakkame kõik paberit või tekstiili tootma. Seda peab reguleerima turg, kuid riik peab andma oma toetuse just nendele turu segmentidele, kus on näha, et kaup hakkab minema,» kinnitab Reiman.

Reimani sõnul on riigi kohus luua kauplemiseks raamtingimused, millest kõige tähtsam on Euroopa Liidu vabakaubandusleping. Teiseks tähtsaks sammuks loeb ta 14. märtsil jõustunud vabakaubanduslepingut Ukrainaga. Tema kinnitusel on kaubavahetus Ukrainaga viimasel ajal tormiliselt kasvanud. 22.--24. aprillil toimub Kiievis Eesti-Ukraina ühiskomisjoni istung, kus arutatakse vabakaubanduslepingu jõustumisega seotud probleeme.

19. aprillil kirjutatakse aga alla vabakaubandusleping T?ehhi ja Slovakkia Vabariigiga.

«Mis puutub Venemaasse, siis kuna kõrgemal tasemel pole saavutatud poliitilist läbimurret, pole seda saavutatud ka majanduses. Regioonide tasemel toimub koostöö kogu aeg,» tõdeb Reiman suure poliitika mõju majandusele.

Ettevõtjate hinnangul ei toeta riik praegu eksporti peaaegu üldse ja ekspordiabi peaks olema kümneid kordi suurem, kui ta seda praegu on.

ASi Harju Elekter direktori Endel Palla arvates peaks riik midagi väga kardinaalselt ette võtma, et eksport oleks riiklikul tasemel stimuleeritud.

Kreenholmi Valduse ASi tegevdirektori Meelis Virkebau sõnul oleks vaja riiklikku poliitikat, mis paneks just uusi ettevõtjaid ekspordi arendamisest huvituma. «Me näeme iga päev, kui ebahumaanne on turmajandus ja kui raske on püsida maailmaturul konkurentsis,» lausub Virkebau.

Tema arvates oleks üks lahendus soodsatel tingimustel pikaajalise laenu andmine ettevõtetele, kellel on olemas ekspordiarengu programmid.

Ka Erik Tergi hinnangul Eestis korralikult läbimõeldud ja tugevat ekspordi- ja välisinvesteeringute toetamise poliitikat veel pole. Tema arvates tasuks tõsiselt tegelda suurfirmade Eestisse tõmbamisega. «On tekkinud primitiivne arusaamine, et kui majandus on liberaalne, siis ei peagi midagi tegema: kõik tulevad ise ja kõik toimib ise,» lausus Terk.