29. aprill 1996
Jaga lugu:

Euroopa läheb üle ühisele valuutale

1990. aastal alanud Euroopa rahaühenduse (EMU) loomine on tänaseks jõudnud teise etappi. Esmane eeldus, kaupade, tööhõive ja kapitali vaba liikumine Euroopa Liidu (EL) piires, täideti 1990. aastate alguses.

Teine etapp algas 1994. aastal ja selle peaülesanne on rahaühenduse ettevalmistamine kolmandaks etapiks, mille järel peaks käibele tulema ka euroraha.

Rahaliidu eesmärk on eelkõige suurenev majandusruum ja püüe pakkuda USA ja Jaapani turgudele võrdväärset konkurentsi. Potentsiaalsete rahaühenduse liikmete kapitaliturgude kogumaht küündis eelmise aasta alguses 1,3 triljoni USA dollarini.

«1. jaanuaril 1999. aastal Eestis nähtavasti ei tohiks midagi muutuda,» tunnistab Eesti Panga poliitika osakonna juhataja Aare Järvan. Eesti rahasüsteem säilib, Saksa marga asendudes euroga vahetub ka krooni fikseeritud kurss vastavalt marga ja euro omavahelisele kursile.

«Rahaühenduse oluline mõju on selline, et see seltskond, kellega meil pole enam valuutariski, on kohe suur,» räägib Järvan. Sellega viitab ta kaubavahetuse stabiilsuse kasvule.

«Kui rahaliidus peaks olema sees ka Soome, Eesti suurim kaubanduspartner, oleks see meie jaoks kõva sõna,» lisab ta.

Esialgu pole Soome täitnud EMU nõudeid rahvusvaluuta stabiilsuse, eelarvedefitsiidi ja riigivõla osas. 1995. aastal moodustas Soome välisvõlg 66 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT), ulatudes veidi üle rahaliidu poolt lubatud 60 protsendi. Soome eelarvedefitsiit oli 5,5 protsenti SKTst, ka üle rahaliidu nõutava kolme protsendi.

1999. aasta alguseks saab selgeks, milline on rahaühenduse rahapoliitika. Aare Järvan märgib, et liikudes ELi ja rahaühenduse poole, peab Eesti rahapoliitika tuginema võimalikult palju EMU rahapoliitika ideoloogiale. Esimeste sammudena näeb ta mõningaid muudatusi Eesti maksesüsteemis, et lähendada seda rahaühenduses kehtimahakkavale maksesüsteemile .

Euroopa rahaliidu sisulise teostaja, Frankfurdis asuva Euroopa rahainstituudi (EMI) põhjal moodustatakse kahe aasta pärast Euroopa keskpank. «EMI on üks imelik loom, ta sööb oma saba,» kirjeldab Saksa ajakirjanik Igor Reichlin. Nimelt teevad kõik rahainstituudi 200 töötajat tööd selle nimel, et instituuti likvideerida. Ettenägelikult on ka kõigil instituudi töötajatel ajutised töölepingud.

Paljurahvuselise rahainstituudi töötajate tavaline paljusõnalisus on kui peoga pühitud pärast küsimust: millised riigid hakkavad rahaühendusse kuuluma 1. jaanuaril 1999. Itaallane Francesco Mazzaferro märgib vaid, et instituut ei taha end segada poliitikasse.

«Millised riigid esimestena alustavad, otsustab Euroopa Nõukogu 1998. aasta kevadel,» lisab ta.

Kõik riigid, kes soovivad astuda Euroopa rahaühenduse liikmeks, peavad vastama teatud kriteeriumitele, mis on tuntud nn Maastrichti nõuetena. Tänase seisuga vastab kõikidele nõuetele vaid Luksemburg. Taani ja Inglismaa on reserveerinud endale õiguse rahaühenduses mitte osaleda.

Teised riigid on teel kriteeriumite täitmise poole, ent samas möönavad Euroopa rahandustegelased, et kõik ELi riigid ei suuda seatud nõudeid 1999. aasta alguseks täita.

Rahainstituudi divisjoni asejuhataja Philip Davis juhib tähelepanu asjaolule, et mitme kriteeriumi osas võib rahaühendus aktsepteerida riigi osalemist rahaühenduses ka siis, kui riigi finantspoliitika on oluliselt liikunud kriteeriumite täitmise poole.

Saksa suurima panga Deutsche Banki rahaturgude osakonna juhataja Harald K. Schlawin on aga nõus lahkelt spekuleerima, kes on in ja kes out.

«1999. aastal alustavad rahaühenduses Saksamaa, Prantsusmaa, Holland, Belgia, Luksemburg, Austria, Iirimaa, tõenäoliselt ka Taani,» väidab Schlawin.

Rahaliidust esialgu välja jäävate riikide jaoks töötatakse välja eraldi programme ja protseduure selleks, et neid rahaühenduse juhtimisse siiski kaasata ja et nad oleksid mõne aja pärast võimelised ühendusega liituma.

Inglismaa kohta nendib Schlawin, et see, kas saareriik rahaühendusse astub, selgub 1998. aasta alguses. Inglismaa liitudes suureneks rahaühenduse kapitaliturg umbes 1,2 triljoni USA dollari võrra.

«Kõik, mis toimub seoses rahaühendusega enne 1998. aastat, on puhas kosmeetika,» lausub Schlawin.

Peamine võistlus, kes saab rahaühenduse nn turutegijaks, hakkab käima Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Ühise raha euro kurss fikseeritakse 1998. aasta lõpus.

Seni on veel selgusetu, milline on rahaühendusega liituvate valuutade ja euro vahetuskurss. Võimalike variantidena on pakutud näiteks kurssi 31. detsembril 1998 või viimase poole aasta keskmist näitajat. Laias laastus prognoositakse euro kursiks umbes sama, mis on ELi valuutadest koosneval eküül.

Uute rahatähtede kujundamiseks korraldatakse konkurss, milleks on välja pakutud kaks temaatikat: Euroopa kunstiajalugu ja kaasaegne kunst. Euro väiksemaid ühikuid, sente, hakkab emiteerima iga rahaühenduse riik eraldi ja münte vermides võib nende peal kujutada nii kuningannasid, presidente kui muid suurmehi erinevate rahvaste ajaloost.

Rahaühenduse kasulikkuse suhtes on Saksamaa pangad tavalisest skeptilisemad. Rahaliidu kasulikkuses ollakse veendunud pikaajalises perspektiivis, ent lühiajaliselt on rahaühendus saksa pankurite hinnangul neile kahjulik.

«Rahaühenduse algusega kaob Saksamaa pankadel siiani olnud eristaatus tugineda tugevale Saksa margale. Rahaühenduses tuleb hakata konkureerima lisaks ka Prantsusmaa, Hollandi jt pankadega,» märgib Saksa suuruselt kolmanda panga Commerzbank vanemökonomist Ulrich Ramm.

Samas näeb ta ka rahaühenduse positiivset külge. «Kui rahaühendust ei tule, siis langeme tagasi populistlikku ebastabiilsesse rahanduspoliitikasse, kus valuutade vahetuskursid on üsna volatiilsed,» lisab Ramm.

Rahaühenduse kahjulikkuse tõestamist lühemas perspektiivis jätkab Harald K. Schlawin: «Rahaühenduses ei ole seni Saksamaad üleval hoidnud väliskaubandus enam nii oluline. Tõenäoliselt hakkab võlakirjade kapital liikuma Saksamaalt Prantsusmaale.» Ta kirjeldab kohe ka Deutsche Banki harukontori laiendamist Pariisis.

Võlakirjade kapitalituru liikumist Prantsusmaale põhjendab Schlawin sellega, et Prantsusmaa võlakirjad katavad tootlusaja kogu spektri, investeeringu paigutus võlakirjadesse ja võlakirjade emiteerimise süsteem on Prantsusmaal lihtsamad.

Rahainstituudi planeeringuosakonna juhataja Frank Mossi sõnul läheb rahaühendus liikmesriikide pankadele erinevate hinnangute järgi maksma 12--15 miljardit USA dollarit. See summa sisaldab nii kulutusi uute arveldussüsteemide juurutamiseks kui raha, mis jääb saamata seoses rahaühendusse kuuluvate valuutade omavaheliste kursivahede kadumisega. Ramm hinnangul kulub Saksamaa suurimatel pankadel andmebaaside uuendamiseks ca 100--150 miljonit Saksa marka.

Skeptitsismi rahaühenduse suhtes õhkub ka tavalistest sakslastest, kes ei taha loobuda riigi tugevuse sümboliks saanud margast. Avaliku arvamuse uuringute järgi ei meeldi rahaühenduse idee ligi 70 protsendile sakslastest.

«Peame tavalist inimest suutma veenda, et euro on sama stabiilne ja tugev kui Saksa mark,» kinnitab Ulrich Ramm.

Frankfurdis on kõik nõus möönma, et seni on rahaühendusega seoses üsna palju lahtisi otsi. Need põhjustavad Harald K. Schlawini sõnul ebakindlust ja raha hinna kõikumist Euroopa turgudel.

Euroopa rahainstituudis ei osata veel vastata, mis saab sadadest tuhandetest tonnidest rahvuslikust valuutast, mis vahetatakse euro vastu. Näiteks 1994. a lõpu seisuga oli ELi liikmesriikides ringluses 12 miljardit pangasedelit ja 70 miljardit münti kogukaaluga üle 300 000 tonni.

Vastus on leidmata ka küsimusele, mis saab siis, kui mõni riik ei täida rahaühendusse kuuludes enam rahaliidu kriteeriumeid.

Tõenäoliselt leitakse enamikule küsimustele enne 1998. aastat siiski vastus. «Euro käibeletulek ei ole kindlasti Euroopa integreerumise lõpp,» ütleb veendunult rahainstituudi divisjoni juhataja Wolfgang Shill.

Jaga lugu:
Hetkel kuum