Infoleke

Eestis on kahte tüüpi reportereid: reporter-PR-spetsialist ja reporter-urgitseja. Need, kellest kirjutatakse, näevad reporteris PR-spetsialisti. Need, kellele kirjutatakse, ootavad mädapaisete kallal urgitsemist. Mis ühele präänik, see teisele piits.

Sageli helistab toimetusse tundmatu firmajuht. Põhjuseks Äripäevas ilmunud positiivne lugu konkureerivast firmast. Solvunud firmajuht nõuab artiklit ka oma firmast, kuigi pakutav materjal vastab heal juhul ühele uudislikkuse kriteeriumile. Kui reporter peale kohtumist lugu ei kirjuta, on ta konkureeriva firma PR-spetsialist.

Halb reporter teab veidi rohkem, kui firma PR-teenistus pressikonverentsil räägib. Negatiivset infot tilgutanud töötaja kutsutakse tippjuhtide ja omanike poolt vaibale. Järgnevad sisutud pressiteated. Vahel palgatakse appi PR-firma, kes «haiget saanud» firmat teistes meediakanalites paremas valguses püüab näidata.

Kuid ilma urgitsevate reporteriteta ei täida ajakirjandus oma ülesannet. Ajakirjandus on ühiskonna sanitar -- hunt --, kes murrab haiged loomad maha. Kuidas saaks reporter kirjutada positiivset lugu firmast, kelle helgesse tulevikku usub ainult firma enda tippjuht?

Kui näiteks tänase Eesti parim pank satub raskustesse, siis ajakirjandusel tuleb lüüa häirekella. Hoiustaja peab teadma, mis tema rahaga toimub, kuigi pankuritele on see külm du??.

Reporteri ristilöömine ei aita, sest valus tõde on parem kui ilus vale. Kirurg ei opereeri kedagi seepärast, et ta mõnuleb haigele valu tehes. Ikka seepärast, et arst tahab haiget aidata. PR-õpik kinnitab: info varjamine ja/või moonutamine on ka kõige hullemas seisus firmale katastroof, sest reporter kirjutab niikuinii. Seda on omal nahal kogenud ekspankur Rein Kaarepere.