Asutuste puhkekodud hoiavad hinge sees

Suurtel riigiettevõtetel ja erastatud firmadel pole ainuüksi oma töötajate tarbeks mõeldud puhkebaase otstarbekas üleval pidada.

Esiteks kipuvad hoonete ülalpidamiskulud ületama tuusikute müügist saadavat tulu. Teiseks on eestlaste puhkamisvõimalused muutunud sedavõrd, et toidu valmistamisele ühisköögis ja magamisele kopituse järele lõhnavate linade vahel eelistatakse teistsuguseid puhkamisvõimalusi.

Ivar Siimar kinnisvarafirmast Arco Vara tunnistab, et asutuste puhkekodude müümist on viimasel ajal päris sagedasti ette tulnud. Nii mõnedki majad on läinud tema hinnangul kaubaks naeruväärselt väikese hinna, 50 000--60 000 krooni eest.

«Mõned on need endale ostnud lihtsalt õllejoomise kohaks,» lausub Siimar.

Tema sõnul on oksjoni korras müüdud nii riiklike aktsiaseltside Liviko, Elumaja ja Kommunaalprojekti kui mitmete teiste ettevõtete puhkekodusid.

Tõnu Kuhi aktsiaseltsist Kinnisvaraekspert tõdeb, et kõrge hinnaga on puhkekodude hoonetest raske lahti saada.

Nii üritati oksjonil müüa miljonikroonise alghinnaga Rakvere lihakombinaadi suvilat. Kuigi reklaamikampaania oli suur, ei tulnud esimeses voorus kohale ühtegi ostjat. Lisaks kõrgele hinnale peletas Kuhi meelest ostjad eemale ka hoone suurus.

Kolmandaks kriteeriumiks peab ta hoone asukohta. «Võsul veel, aga Loksal ei taheta üldse võtta,» räägib Kuhi raskustest puhkekodude müümisel.

Ometi leidub ka julgeid, kes on puhkekodud ära ostnud, et neist ajapikku pisut kaunimad motellid kujundada. Multiehituse AS ostis rohkem kui aasta tagasiAegna saarel kolm endist Kommunaari ja ühe Klementi puhkekodu kavatsusega rajada sinna ühtne motellikompleks.

Nüüd on korrastus- ja remonttööd kahes hoones jõudnud niikaugele, et alates juulist hakkab ühes tööle lastelaager Magav konn, teine võtab vastu esimesed külalised motelli Peatuspaik nime all.

Multiehituse juhatuse esimees Risto Kirsipuu väidab, et ta pole seda ostu kahetsenud, kuigi uus projekt tõi tollioksjonite korraldamise, krediidi andmise ja pankade poolt laenu tagatisena sissenõutud vara müümisega tegelevale firmale küllaga probleeme. Tänaseks on hoonete ost ja ümberehitamine neelanud kokku 2,4 miljonit krooni.

Motellist saadavale kasumile Kirsipuu erilisi lootusi ei pane, rohkem on tegemist enda proovilepaneku ja vaheldusega.

Motellikompleksi ehitatakse järk-järgult. Ka Peatuspaik ei valmi veel sel aastal lõplikult, kahetoaline luksnumber jääb järgmist suve ootama.

Erilist uhkust tunneb projekti juht Merle Töyryvuo motelli klaastorniga ruumi üle, kuhu peaks tulema kiirtoitlustuskoht. Õuel asuv õlletelk ja minigolfirada aitavad tsivilisatsiooni järele igatsust tundvatel külastajatel ennast koduselt tunda. Mõeldud on ka karusselli Aegnale toomise peale.

Tallinna kesklinna haldusalasse kuuluva Aegna saare suurim probleem on ühenduse pidamine mandriga. Laev Koplirand on Tallinna trammi- ja trollibussipargi käes rendil ning sõidab saare ja mandri vahet ilusa ilmaga kaks korda päevas. Väiksemgi tormihoiatus teeb aga saarele pääsemise võimatuks.

Risto Kirsipuu sõnul ei rahulda puhkekodude omanikke ega Aegna külastajaid laeva sõidugraafik, piletihinnad ning kaptenite juhtimisoskus. Kuna linn doteerib laevaliiklust Aegnale, pole teist laeva omalt poolt võimalik käima panna, tõdeb Kirsipuu.

Kõige tihedamini on puhkekodudega asustatud ilmselt maa-ala Pärnust kuni Iklani ja Ida-Virumaale jääv Peipsi järve äärne rand. Telefonikõned mitmesse vallavalitsusse näitasid, et vallad ei oma täpset ülevaadet puhkekodude arvu ja omanike üle paari viimase aasta kohta.

Iisaku turismikoordinaator Rita Rajas teab, et Peipsi ääres on 30--40 kilomeetri raadiuses kindlasti üle viiekümne puhkebaasi-suvila. Tegelikkuses tundub neid veel rohkem olevat.

Alajõel asuva RASi Kiviter puhkekodu kaks perenaist Olga Põlv ja Valli Veskus on ettevõtte endised raamatupidajad. Nad tunnistavad, et puhkekodu hooldama saadeti neid seetõttu, et keegi muu ei oleks osanud seal korda pidada.

Kaks jutukat naisterahvast näitavad uhkusega pisut iganenud sisustusega remontimata ruume. Kuigi nad oleksid meelsamini nõus oma suve veetma enda suvilas, on nad arvamusel, et ka niisugust odavat puhkamisvõimalust on vaja inimestele pakkuda.

Valli Veskus teab rääkida, et puhkekodu plaanitakse maha müüa, kuna selle kulud on suured ja hoonete ülalpidamine on raske. Praegu on rahvast täis vaid üks maja.

Ka kaunil kaldapealsel asuv ASi Dvigatel puhkebaas oli eelmisel nädalal veel rahvast tühi.

Dvigateli haldusdirektor Rita Seppam lausus, et viimased aastad on puhkekodu seisnud kasutamata, kuid sellel aastal lähevad sinna puhkama mõned Dvigateli töötajad.

Eelmisel aastal oli puhkekodu 90 000 krooniga kahjumis, sel aastal püütakse kulud ja tulud hoida tasakaalus, et aasta lõpuks jääda nulli.

Järgmisel aastal plaanitakse Seppami sõnul tuua puhkekodusse lastelaager. Ettevõte puhkekodu maha müüa ei kavatse, kuna on kahju niivõrd kena koha peal asuvast kompleksist loobuda, tõdes Seppam.

Pankroti tõttu on suletud aga motell Suvi Remnikul, kus omal ajal asus Narva mööblikombinaadi pioneerilaager. Aia vahelt sisse piiludes võis näha uhket hoonetekompleksi, millele kuulujuttude põhjal on ka võõramaalasest ostja leitud.

Küll aga käis sigin-sagin Remniku lastelaagris, kus vahepeal asunud piirivalve õppekeskusest on lisaks neljale suhteliselt korralikule «magamismajale» järele jäänud ka üks rüüstatud hoone. Lastelaagriks kasutatavaid hooneid rentivad Mart ja Ellu Kullamägi lubavad säilitada viimase maja ajaloolise mälestusmärgina.

Piirkonna kõige suurem ja uhkem ehitis on endine RASi Silmet puhkebaas, mis nüüd on juba aasta aega Sillamäe firma Saladus käes ning kannab nime Uusküla puhkebaas. Seda, kui suure summa eest peakorpusest, jahi- ja kalameestemajast ning mitmest väiksemast kaheperesuvilast koosnev kompleks endale saadi, ei nõustu hotelli tegevust juhtiv Vladimir Sõt?ov ütlema.

Väljastpoolt lagunema kippuvas peakorpuses tehakse remonti järk-järgult. Esialgu on uuendatud vaid restorani interjöör. Järge ootavad toad, vannitoad ning tualettruumid.

Sõt?ov tunnistab, et esialgu viib puhkebaas rohkem välja kui toob sisse, kuid viie aasta pärast peaks projekt hakkama ka kasumit andma. Eelmisel reedel oli ligi poolteistsada inimest mahutav kompleks inimestest tulvil. Kõige kaugemalt saabunud olid pärit Soomest, Rootsist ja Saksamaalt.

Turismikoordinaator Rita Rajas on veendunud, et omal ajal turistidest tulvil Peipsi-äärne piirkond täitub suvitajatega õige pea uuesti. Selleks on vaja aga vahepeal soiku jäänud puhkemajandus ellu turgutada ning ennast väga palju reklaamida.