4. juuli 1996 kell 22:00

Presidendist

Üks põhiline sarnasus Eesti ja Vene presidendivalimiste vahel on nende sidumine müütidega ja avaliku arvamuse vastav kujundamine. Väljapakutud presidendikandidaadid on Eestis, nagu Veneski, jaotatud piltlikult öeldes pimeduse ja valguse jõudude vahel.

Arnold Rüütlit võiks tinglikult nimetada esimese leeri peamiseks sõjaratsuks. Tinglikult selle pärast, et maarahva erakonna esimees ja riigikogu asejuhataja Rüütel pole siiani öelnud oma kindlat jah- või ei-sõna presidendivalimistel osalemise kohta.

Rüütlit iseloomustav sümbol tema vastastele on meist päev-päevalt üha kaugemale jääv sotsialistlik minevik. Rüütli isik sobib hästi iseloomustama sotsialismi ebaefektiivsust ja otsustusvõimetust. Oma kõned loeb see riigimees peamiselt paberilt, korrates nendes teiste poolt juba varem välja öeldud ja heaks kiidetud mõtteid. Rüütli pooldajad panevad talle lootusi, arvates, et presidendi soliidse hääle, tasakaaluka temperamendi ja hõbehallide lokkidega käib automaatselt kaasas ka jõud, mis paneb Eestis kehtima sotsiaalsele õiglusele ja talupojatraditsioonidele tugineva turvariigi.

Valgusesaadikuks peetav Lennart Meri peab tema pooldajate arvates kehastama endas kõike seda head, mis Eestis viimastel aastatel juhtunud on. Meri pooldajaid lummab tema kõneosavus ja tegude sarm ning keeleanne. Presidendi kritiseerijad ei taha aga Merile kuidagi andestaada tolle aktiivset ja emotsionaalset sekkumist sise- ja välispoliitikasse. Kadriorg pipsutab sageli Toompealt tulevate seaduste peale. Samuti on Meri demonstreerinud ennast võtmeisikuna valitsuskriisides sobivate ministrikandidaatide paikapanejana.

Kuid olgu presidendiks kes tahes, tõeline võitlus käib ikka halli kardinali tooli pärast. Just nagu Venemaal.

Hetkel kuum