Tasumata liikmemaksud -- kooliraha kergeusklikkuse eest

Eesti liikmemaksuvõlg 76 rahvusvahelisele organisatsioonile on 55 miljonit krooni, millest lõviosa moodustab võlg kümnele organisatsioonile, peamiselt ÜRO-le ja selle allorganisatsioonidele. Võlg on tekkinud viie aasta jooksul, tegemist on keskmiselt 11miljonilise aastavõlaga.

Rahvusvahelise organisatsiooni liikmeksolemise plussid ja miinused vajavad vaagimist.

Liikmeksolek annab Eestile kaasarääkimise ja hääletamise õiguse. Selles osas on liikmed enamasti võrdsed, vahet tehakse liikmemaksu määramisel. Nõrgemad saavad hinnaalandust, kuid mitte alati ja igas organisatsioonis.

Organisatsioonile laekunud raha kulub enamasti sekretariaadi ülalpidamiseks ja konverentside korraldamiseks, ent ka abiprogrammide finantseerimiseks. Eestile on soodus asjaolu, et abiprogrammid on reeglina sihitud nõrgemate toetamiseks. Ent abi on igasugust. On programme, mis maksavad kinni organisatsiooni kulud meiega tegelemisel, soovime seda või mitte. Antakse konsultatsioone, sageli häid, mõnikord mittevajalikke, kuid keelduda tundub ebaviisakas. On teretulnud ning tänuväärseid, kohati hädavajalikke programme, nt Rootsi ja Soome abi Paldiski probleemide lahendamisel. Vastupidiseks näiteks oleks osalemine rahvusvahelises organisatsioonis, mis uurib Antarktikas maavärinaid või likvideerib Eestis kirjaoskamatust.

Võlad tuleb tasuda, see on kergeusklikkuse kooliraha. 1991. a ei olnud Eesti ühegi organisatsiooni liige ning vastuvõtmine kuhu tahes mistahes tingimustel oli saavutus omaette. Kuid liikmelisus rahvusvahelises organisatsioonis tuleb allutada asjalikule analüüsile.

On organisatsioone, kust ei saa eemale jääda poliitilistel põhjustel (ÜRO). Teistes peaks liige olema materiaalsetel kaalutlustel, s.o kui liikmemaksud on väiksemad osutatavate abiprogrammide maksumusest. Peale selle on konventsioonid ja organisatsioonid, kus liikmeksolek ja allakirjutamine on vajalik rahvusvahelise renomee tarvis. Viimane on ELi ning NATOsse astumise eeldus. Näiteks keemiarelva keelustamise konventsioon. Meil ei ole keemiarelva, me ei kavatse seda hankida, toota ega kasutada. Konventsioonile kirjutasime aga alla ja osaleme nüüd sekretariaadi ülalpidamiskulude katmisel. Mida võitsime: me ei ole pahapoiste nimekirjas, kes pole alla kirjutanud. Mida kaotasime: 115 000 kr aastas. Kas oleme kahjumis või kasumis?

Eesti peab selgitama, mis saab võlast, mis organisatsioonidest välja astuda ja kus oma häält tugevdada, et kasutegur oleks maksimaalne. Seisukoht on materiaalne, ent see on poliitilise kui mitte alus, siis oluline komponent.

Järeldus: maksta võlad, olla edaspidi targem ning kasutada maksimaalselt foorumeid, kuhu oleme pääsme lunastanud.