Transiidi osa majandussuhetes

Eesti jaoks on transiitveod tegevusvaldkond, mis võimaldab kompenseerida toormevarude vähesust ja kasutada täielikumalt ära oma soodsat geopoliitilist asendit ida ja lääne vahel. Eestis on süvasadamad, kaid ja arenenud infrastruktuur. Muuga sadama potentsiaal naftatoodete, puistainete ja konteinerite transportimisel on täiendavate investeeringute korral täiesti võrreldav suurimate Balti sadamatega. Koos teiste sadamatega saaks Ida-Baltikumis täielikult rakendada Hollandi eeskuju transiitveoste korraldamisel, nagu rõhutati ka paar aastat tagasi koostatud Suur-Muuga programmis.

Kuigi paljudel objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel on see programm teostamata, on transiitveod tänapäeva Eesti jaoks ikkagi majanduse stabiilsuse oluline tagaja. Transiit ja sellega seotud majandusharud annavad veerandi Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Kui kaubandusbilanss on suure puudujäägiga -- 1996. a võib import ületada eksporti 11--12 miljardi krooni võrra --, siis aitab transiit, ehkki juba raskustega, hoida maksebilanssi positiivse ja järelikult tagada ka krooni stabiilsust.

Minu hinnang võib ju olla liialdatud, sest puhta transiidi osakaal on ju märksa väiksem, aga kui transiitveod näiteks katkeksid, siis kaoks Eesti raudtee funktsioneerimise majanduslik alus, tunduvalt väheneks kauba- ja pangakäive ning maksebilanss satuks tõsistesse raskustesse.

Kohe NSV Liidu lagunemise järel oli transiidi olukord Eesti jaoks väga soodne. Aastail 1992--1995, mil Venemaal tootmine vähenes, suurendas ta energiakandjate ja toorme väljavedu 15--17% aastas. Kuna Vene oma sadamate läbilaskevõime oli väike, suurenesid veod eriti Eesti ja Läti sadamate kaudu. Aktiivne oli ka Vene kaupade reeksport ja varieksport. Kõik see kokku andis ekspertide hinnangul kuni 80% Eesti suurkapitalist.

Viimastel aastatel on Vene transpordistrateegias toimunud muutused. Nii Soome, Läti kui Leedu loodavad Venemaaga koostöös suurendada oma sadamate ja terminaalide veosekäibe 80--90 miljoni tonnini aastas. Lisaks tuleb arvestada, et juba praegu ületab transiiditurul pakkumine nõudmist umbes 30% võrra, ja see tihendab konkurentsi lähitulevikus veelgi.

1993. a algas vastasseis Eesti-Vene suhetes ja seni ei ole Tiit Vähi valitsusel tahtmisest hoolimata õnnestunud majandussuhteid normaliseerida. Kahe riigi vahel arenevas külmas sõjas on praeguste kaubandus- ja transiidisuhete säilimine suure küsimärgi all. See aga tähendab oma positsioonide loovutamist naabritele.

Värskeim näide sellest on Petshoora-Timaani naftaleiukoha kavandatav hõlvamine. Ehkki sealt naftajuhtme ehitamine Muuga sadamasse oleks kõige otstarbekam (10--15% ökonoomsem), eelistatakse poliitilistel põhjustel naftajuhtme rajamist Kirishist Primorski kaudu Porvoosse. Lisaks otsustas Venemaa valitsus rajada Batareinaja lahte Kirishiga ühendatud naftasaaduste sadama, kust eelkõige masuut hakkab minema Euroopa turule.

Nimetatud juhul läheb vastasseis Eestile aastas maksma ca 150 miljonit dollarit. Kui kahe riigi suhted ei parane, siis lähema kahe aasta jooksul vähenevad Vene transiitveosed Eesti kaudu umbes kolmandiku võrra.

Eesti konkurentsivõimet transiiditurul halvendavad ka sisetegurid. Eesti raudtee on väikese läbilaskevõimega ning suures osas amortiseerunud. Kavandatud raudteetariifide kahekordistamine vähendaks konkurentsivõimet nii Soome kui Läti suhtes ja tooks kaasa paljude vanade klientide kaotuse. Muuseas on märke, et konkurendid on valmis juba klientide võitmiseks rakendama dumpinghindu.

Eestil tuleks õppust võtta kurvast kogemusest tubaka- ja alkoholitoodete aktsiisi tõstmisega, mis tunduvalt kahandas Eesti toodete konkurentsivõimet.

Tahan öelda ainult seda, et transiit kui eluliselt tähtis majandusvaldkond ei tohiks langeda destruktiivse poliitika ohvriks. Oleks naiivne arvata, et Soome või Läti valitsus oleks eestlastest vähem mures oma rahvusliku julgeoleku pärast, kui nad teevad nii tõsiseid jõupingutusi, et tugevdada oma positsiooni ida-lääne vahelise sillana.

Arvan, et Eesti välispoliitika üheks prioriteediks peaks saama Venemaaga uue kaubandus- ja transpordikokkuleppe sõlmimine, mis arvestaks mõlema poole huve. Samuti tuleks luua head sidemed Vene ja lääne klientidega ning investoritega.

Et parandada Eesti positsiooni rahvusvahelisel transiiditurul, oleks aeg luua Eestis riiklik korporatsioon, mis ühendaks transiidi kõiki lülisid. Vastasel korral võib Eesti transiidikoridorist kujuneda Balti umbtänav.