26 august 1996

Paneme metsad teenima

Sügavatest ja pimedatest metsalaantest, mis on läbi aegade andnud ainet kollimuinasjuttudeks, saavad peagi päikesepaistelised ja hooldatud parkmetsad ning raiesmikud. Korilased, metsavahid, jahimehed, metsaameti bürokraadid ja lihtsalt loodushuvilised hakkavad seal ulukitega käsikäes marju, seeni ja tammetõrusid otsima.

Samal ajal jookseb kusagil linnas trükimasina valtside vahelt nagu soe sai välja keskkonnaminister Villu Reiljani allkirjastatud «Metsapoliitika» veelgi uuem ja täiendatum trükk, mis keelab kodanikel ilma palkideta metsast väljumise. Tänavatel jagatakse inimestele lisaks esmastele enesekaitse- ja hügieenitarvetele tagastamatu abi korras saage ja kirveid. Ikka kaks ja kolm tükki korraga.

Sellisele rohelise ilmavaatega inimese õudusunenäole vaatamata on Äripäev nõus keskkonnaministeeriumi poolt väljatöötatud metsapoliitika suundumustega, mille kohaselt tuleb metsaraie mahtu järgnevatel aastatel suurendada. Mets on siiski ainuke ja oluline loodusvara, millega me saame Euroopas teiste riikidega mõõtu võtta. Teda mõistlikult ekspluateerides on võimalik riigi majandusele kasu tuua, ilma et meie elukeskkond seeläbi märkimisväärselt kannatada saaks.

Metsapoliitika eelnõu näeb ette, et praegust raiemahtu, mis küünib nelja miljoni tihumeetrini aastas, on vaja suurendada kaks korda. Selle koguse metsa ülestöötamine hoiab ära liigse mädanemise ja tagab metsade säilivuse.

Iseasi on, kuhu ja kellele see mets müüakse ja milleks teda tarvitatakse.

Puidufirmade äritegevus on viimasel ajal muutunud üha konarlikumaks. Puidu hinnad on madalad. Peamised ekspordipartnerid piiri taga kurdavad, et tarbimine väheneb ja raiutud on ülearu. Kodumaise tööstuse metsavajadus on nii väike, et sellest ei kõlba kõva häälega rääkidagi.

Vähemalt viissada miljonit krooni maksev tselluloosikombinaat on osutunud õhulossiks, millega asjaosalistel on äärmisel juhul võimalik endale paar korda aastas tähelepanu tõmmata.

Toimetus näeb taolises situatsioonis metsa mõistlikku kasutamist eelkõige selles, et raiemahtude suurenemisega paralleelselt hakatakse järjest rohkem puitu kohapeal töötlema ja seejärel eksportima. Traditsioonid ja oskused on selleks olemas. Heaks näiteks on siin Tartus asuv AS Rait, kes võitis konkursil endale õiguse ÜRO egiidi all tarnida kohalikust puidust katusematerjali Tadzhikistani.

Ka peaks riik kiiresti lahendama maa müügiga seotud probleemid ja võimalikult suurema osa oma metsast müüma konkursi korras erakätesse. See meelitaks ligi välisinvestoreid, kes oleks huvitatud oma metsa hooldamisest ja sellele turu leidmisest.

Kahjuks on igal palgil kaks otsa. Praegune metsapoliitika ja selle elluviijad keskkonnaministeeriumist on saanud endale palju vaenlasi põhimõtteliste roheliste ja lihtsalt loodussõbralike inimeste näol. Nende arvates ei tule mingisugune raie suurendamine kõne allagi.

Alati on kellelegi meeldinud tatsata paljajalu samblal, emmata vaigust naksuvat männitüve või viia karmil talvel porganditega pikitud heinatuuste metsaveerele. Teised jälle leiavad rahuldust metsatööst, mööbli valmistamisest ja puiduga kauplemisest. Poole mandri suurune metsatükk peaks mõistliku lähenemise korral küll tagama selle, et neist kellegi öörahu ei kipuks segama õudusunenäod.

Hetkel kuum