27. august 1996
Jaga lugu:

Nitrofert vahendab Vene gaasimonopoli miljoneid

Nitroferdi tehnikadirektori Tõnis Puuseppa sõnul valmib Saksa firma Linde poolt koostatav tehnilis-ökonoomiline põhjendus septembri lõpus, omanike otsuse loodab Nitroferdi tegevjuhtkond teada saada hiljemalt detsembris.

Metanoolitehase ehitus võtab reaalse kuju alles siis, kui Gazprom nõustub tehase ehituse finantseerimist garanteerima ja kohalik omavalitsus väljastab projekteerimis- ning ehitusloa, räägib Puusepp.

Projekti finantseerimise vastu tunneb huvi mitu Euroopa ja Eesti finantsorganisatsiooni. Praegu peab Nitrofert koos Gazpromiga finantseerimisläbirääkimisi Saksa Deutsche Bankiga, kes peaks projekti finantseerima 90 protsendi ulatuses.

Deutsche Bank on Saksamaal suuruselt teine pank, kelle turuväärtuseks hinnati aasta tagasi 23,3 miljardit USA dollarit.

Rajatava tehase aastaseks toodangumahuks planeeritakse 330 000 tonni metanooli ja tehase ühe aasta käive peaks ulatuma miljardi kroonini. Enamik toodangust eksporditakse Euroopasse, peamiselt Saksamaale. Vähesel määral on metanoolile turgu ka Eestis.

Metanooli kasutatakse keemiatööstustoorainena ja metanool on ka bensiini oktaanarvu suurendamiseks vajaliku komponendi tootmise üks tooraineid.

Kohtla-Järve linnapea Ain Kalmaru kinnitab, et linnavalitsus ja -volikogu suhtuvad tehase ehitamisse positiivselt, sest see looks piirkonda mitusada uut töökohta.

Ainsaks takistuseks tehase ehitamisele võib saada metanoolitootmise mõju keskkonnale. «Kui linnas kaasneb sellega reostuse kasv, siis pannakse see projekt kahtlemata küsimärgi alla,» tõdeb Kalmaru.

Linnavalitsusele tehtud metanoolitehase projekti presentatsioonil Linde esindajad küll kinnitasid, et mingit keskkonnaohtu tootmisega ei kaasne, kuid selles tuleb veel muidugi veenduda, lisab linnapea.

Kui raha on paigas ja keskkonnaohutus tagatud, siis pole ka linnavalitsusel tehase rajamise vastu midagi ja vajalikud load väljastatakse, lubab Kalmaru. Ta ei usu, et Gazpromi investeeringule võiks saada komistuskiviks kohalikud valimised.

Tõnis Puusepp väidab, et mingit keskkonnaohtu metanoolitootmine endast ei kujuta. Üks põhjus, miks Linde valiti metanoolitehase seadmete tarnijaks ja peatöövõtjaks, seisnebki selles, et nende pakutud tehnoloogia on keskkonnale ohutu, lausub ta.

Metanoolist keskkonnale hoopis ohtlikum on ammoniaak, mida Nitrofert toodab aastas 200 000 tonni. Ammoniaagi keskkonnaohtlikkuses veendusid ka Jõgeva maakonnas asuva Vägeva asula elanikud, kes talvel pärast ammoniaaki vedanud rongiga juhtunud õnnetust öösel üles aeti ja kodust evakueeriti.

Kõiki Nitroferdi väravast väljuvaid ronge saadab kuni Lätis asuva Venspilsi sadamani kaks meest, kes on saanud spetsiaalse väljaõppe, et teel juhtunud avariisid kõrvaldada. Samuti teatab tehas maakondadesse täpsed kellaajad, millal ammoniaaki vedav rong maakonnast läbi sõidab.

Peale ammoniaagi toodab 60 hektari suurusel maa-alal asuv Nitrofert veel väetiste valmistamiseks kasutatavat karbamiidi. Nii ammoniaagi kui ka karbamiidi tootmine jätkub ka pärast metanoolitehase ehitamist, lausub Puusepp. Karbamiidi toodetakse aastas 180 000 tonni.

Majandusministeerium üritas Kohtla-Järvel metanoolitootmist käivitada juba paar aastat tagasi, minister Toivo Jürgensoni ajal. Ministeeriumis oli välja töötatud plaan, mille kohaselt oleks erastamisele pandud Kiviteri koosseisu kuuluv liimvaikude tootmise tehas.

Liimvaikude tootmine kavatseti erastada eelläbirääkimistega pakkumise teel. Erastamiskonkursi tõenäoline võitja oleks olnud mõni Euroopa firma, kes liimvaikude tootmise jätkamisele lisaks oleks garanteerinud ka metanoolitootmise käivitamise.

Ministeerium oli alustanud juba ka selleteemalisi läbirääkimisi mitme Euroopa firmaga. Nende firmade hulka kuulus ka Saksa keemiakontsern BASF, keda Nitrofert loodab paar aastat hiljem näha Gazpromi poolt rajatava metanoolitehase ühe peamise kliendina.

BASF on Gazpromi metanoolitehase plaanidel silma peal hoidnud juba pikka aega. BASF kuulub Saksamaa kümne suurima ettevõtte hulka ja kontserni turuväärtuseks hinnatakse 13 miljardit USA dollarit.

Liimvaikude tsehhi erastamisest oli huvitatud ka Nitrofert, kuid ministeeriumi ametnike vastuseisu tõttu oleks firma edu erastamiskonkursi välja- kuulutamisel olnud vähetõenäoline.

Jürgensoni sõnul ei välistanud ministeerium tollel ajal ka vähemusaktsionärina Gazpromi kaasamist liimvaikude ja metanoolitootmisse, kuid Gazpromiga soovisid kohalikud ametimehed suhelda otse, mitte Nitroferdi kaudu.

Pärast valitsuse vahetust liimvaikude tehase eraldamine Kiviterist soikus ja praegu üritab erastamisagentuur erastada Kiviteri tervikuna.

Kiviterile kuulunud mineraalväetisetehase erastamine 1993. aasta novembris täielikult Gazpromi omanduses olevale Nitroferdile oli sundkäik, sest teist võimalust lihtsalt polnud, meenutab erastamisagentuuri peadirektor Väino Sarnet.

Erastamislepingu sõlmijaks oli Gazpromi tütarfirma Lentransgaz, mille 45aastane inseneriharidusega peadirektor Pjotr Rodionov kuulub ka Nitroferdi nõukogusse. Eelmisel nädalal kirjutas Venemaa president Boriss Jeltsin alla dekreedile, millega Rodionov nimetati Venemaa energeetikaministriks.

Rodionov kuulub ka Gazpromi ja ASi Eesti Gaas juhatusse. Eesti Gaasi aktsiatest kuulub Gazpromile 30 protsenti.

Mineraalväetisetehase erastamislugu on Sarnetil ka praegu hästi meeles, sest see oli üks esimesi tõsisemaid erastamisvaidlusi, millega Sarnet värske erastamisjuhina kokku puutus.

Mineraalväetisetehasele sai saatuslikuks Gazpromi otsus tõsta maagaasi hind maailmatasemele, sest looduslik gaas oli tehasele peamiseks tooraineks. Lisaks hinnatõusule kaotas tehas ka oma peamise turu Venemaal ja nii tekkis Gazpromi ees 6 miljoni dollari suurune võlg ning tootmine tehases seiskus.

Seiskunud mineraalväetisetehase erastamine Gazpromile oli ainus võimalus, et hoida ära kogu Kiviteri pankrot ja samas oli see ka ainus võimalus tootmine uuesti käivitada, sest gaasi sai osta ainult Gazpromilt, räägib Sarnet.

Neid kahte asjaolu arvestades sai tehtud minu arvates ainuõige otsus, kuigi poliitilistel põhjustel oli seda väga raske teha, sest ostjaks oli Vene riigile kuuluv ettevõte, lausub Sarnet.

Tõnis Puusepp ütleb, et Gazprom oli ainus firma, mis sai endale lubada mineraalväetisetehase taaskäivitamist, kuna Gazprom on ka tooraine tarnija. «Nad on ise ka üllatunud, et firma nii hästi käima läks,» lisab ta.

Nitroferdi eelmise aasta käive oli 461 miljonit krooni ja kasum 88 miljonit krooni. Ekspordiks läheb 95% toodangust, peamised ekspordipartnerid asuvad Euroopas. Ettevõte annab praegu tööd 600 inimesele.

Nitrofert tundis ka suurt huvi Kiviterile kuulunud bensoehappetehase vastu. Majandusministeeriumis otsustati aga, et Nitroferdi kõrval asuv kompleks tuleb erastada ühisfirma asutamise teel USA keemikontsernile Velsicol.

Toivo Jürgensoni sõnul on oluline meelitada Kirde-Eestisse erinevate piirkondade investeerijad. Bensoehappe ja liimvaikude tootmisüksuste müümine Gazpromile oleks viinud Kirde-Eesti piirkonna liiga tugevalt ühe investeerija meelevalda, selgitab ta.

Väino Sarnet lausub, et Gazprom oli huvitatud kogu Kiviteri enda kontrolli alla saamisest, kaasa arvatud bensoehappe tootmine.

«Praegu on eesmärk saada Eestisse võimalikult rohkem lääne investeeringuid, sest kui Venemaal olukord paraneb siis ida investeeringud tulevad siia nii või teisiti,» usub erastamisjuht.

Jaga lugu:
Hetkel kuum