Riik ajab maksumaksja näppe taas sahtli vahele

Valitsuses ringleb sotsiaalkindlustuse seaduseelnõu, millega riik tahab osa seni tööandja poolt tasutavatest maksudest töövõtja õlule panna. Kahtlemata on ettevalmistataval seadusel mitmeid positiivseid külgi, eeldusel muidugi, et riigiametnikud, kes seadust välja töötavad, lähtuvad ikka riigialamate heaolust ja selle kasvust. Kuid samas ei saa pimegi mööda vaadata eelnõu negatiivsetest külgedest. Eelnõu võib vaadelda sahtlina, mille vahele valitsus arvab hea olevat heauskse maksumaksja näppe ajada.

Positiivne eelnõu juures on kahtlemata idee, et kui töövõtja tasub ise teatud osa sotsiaalmaksust, mille suuruse järgi hakatakse talle kauges tulevikus pensioni maksma, siis töötaja huvi saada legaalset palka peaks hüppeliselt tõusma. Seega peab vähenema ümbrikupalkade, st varimajanduse osakaal. Muidugi juhul kui töötaja oskab ja viitsib näha nii kauge aja taha nagu pensioniaeg. Sest nii mõnigi mõtleb keskmisele elueale, mis meie riigis kahjuks pensionieast madalam on.

Märkimist väärib ka plaan luua sotsiaalkindlustusameti juurde iga inimese kohta register, kus oleks näha, kui palju keegi makse on maksnud. Veider, kuidas maksuamet ilma sellise registrita senini töötanud on.

Registri loomisel aga võib takistuseks saada kogemuste puudumine niisuguste andmete säilitamisel ja eriti veel elektroonilisel kujul. Oluline on, et need andmed säiliksid praeguste noorte töörabajate pensionile jäämiseni, s.o vähemalt 40 aastat. Võimaluse kahelda riigi võimekuses kaitsta üliolulist infot pättide ja kaabakate eest annavad kasvõi kaitseministeeriumi ning kodakondsus- ja migratsiooniameti arvutite vargused.

Imelik kogu eelnõu juures tundub kava anda sotsiaalkindlustusametile maksuhalduri staatus. Meeldetuletuseks: Eestis on rahandusministeeriumi alluvuses toimiv maksuamet. Äripäev ei näe võimalust, kuidas sotsiaalkindlustuse ametnikud oleksid hoolsamad maksukogujad kui maksuameti ametnikud. Maksuametil oleks juba ammu aeg luua ühtne arvestussüsteem, kus oleks info kõikide maksumaksjate ja -võlglaste kohta. Sotsiaalkindlustusamet saaks vajadusel info maksuvõlglaste kohta keskregistrist. Igale ametkonnale suhteliselt sarnase registri loomine ei ole mõttekas.

Suurim probleem, mis eelnõu kehtima hakates mädamunana halba haisu hakkab levitama, on kahtlemata töövõtja maksukoormuse kasv. Seni pole kuskil öeldud ja ei ole võimalik ka edaspidi mingil moel ettevõtjale ette kirjutada, et ta peab töötajate palkasid täpselt plaanitava maksuvähenemise võrra tõstma.

Kui tööandja siiski nõustub palkasid tõstma, siis vaevalt teeb ta seda üle senise tööjõukulu, mis on teatavasti töötaja palk pluss 33 protsenti sotsiaalmaksu. Sel juhul kaotab töövõtja brutopalgas, lisaks tuleb tal senisest enam tulumaksu maksta. Kõrvalleheküljel teeb Georg Männik Bico Kindlustusest puust ja punaselt selgeks, kuidas töötaja maksukoormus suureneb üle 5%.

Riigikogujad ei tohi mingil juhul kehva seadust zombie'ina kodanikke kollitama lasta .