Läti ja Leedu nägelevad merepiiri üle
Läti ja Leedu vahelise merepiiri küsimus suurendab lätlaste rahulolematust oma lõunanaabri poliitikutega. Üks kõrge Läti riigiametnik nimetas eravestluses Leedu käitumist «hullumeelseks» ning Läti huve kahjustavaks. Läti soovib kiiremas korras ratifitseerida kokkuleppe Ameerika naftakompanii AMOCO ja selle Rootsi partneri OPABiga Läänemere naftaleiukohtade hõlvamiseks.
Olukorda võib selgust tuua 9. septembrile kavandatud Läti peaministri Andris Shkele ning Leedu peaministri Mindaugas Stankeviciuse kohtumine, mille toimumisest on seni teatanud küll vaid Läti pool.
Väliselt võib jääda mulje, et Läti poliitikud on püüdnud Leedu kolleegidele järele anda. Nii seimi välisasjade komisjon kui Balti assamblee presiidium on soovitanud Läti parlamendile hääletust AMOCO ja OPABiga sõlmitud lepete ratifitseerimiseks edasi lükkama.
Sellist zhesti pole seni veel tehtud, kuna 22. augustil parlament küsimuse arutamiseni ei jõudnud. Ka nädal hiljem teemat ei käsitletud, hoolimata suurenevast survest parlamendiliikmete poolt, kes soovivad küsimuse lahendamist.
Enim ärritab Lätit Leedu ilmne usaldamatus Läti poliitikute vastu. Naftakompaniidega sõlmitud lepingu tekstis on öeldud, et kuni merepiiri küsimuse lahenemiseni ei võeta midagi ette. Seega ei ole välisfirmadel isegi siis, kui kokkulepe ratifitseeritakse, võimalik alustada tegevust väidetaval Leedu territooriumil. AMOCO ja OPAB nõudsid ise klausli lisamist, kuna tüli võib kahjustada nende reputatsiooni ning Ameerika kompanii puhul viia alla aktsiahinna USA börsil, kuna ettevõte on segatud rahvusvahelisse piiritülisse.
Samuti on Läti poliitikutele mõistmatu Leedu ärritus küsimuses, mille kohta on seni veel vähe fakte. Pigem annaks see, kui välismaistel naftakompaniidel võimaldatakse alustada uurimistöid, lõpuks vastuse küsimusele, kas merepõhjas leidub naftat või mitte.
Positiivne vastus tähendaks häid uudiseid ka Leedu jaoks. Kui otsustatakse, et osa Dalderise piirkonnast kuulub Leedule, tuleb Leedust teha partner naftaleiukoha uurimisel ning hõlvamisel. Kui aga otsustataks, et Dalderise piirkond asub Läti majandustsoonis, suurendab naftaleid tõenäosust, et naftat võib leiduda ka lõunapoole jäävatel Leedu merealadel. Läti on seisukohal, et Leedu tegevus takistab küsimustele lahenduse leidmist.
Erinevalt kätkes piiritüli lahendamine Eesti ja Läti vahel kompromissi konkreetsetes majandushuvides. Mõlemad riigid soovisid vaidlustatud piirkonnas kalapüüki jätkata ning kumbki teadis hästi, kui palju ja millise kvaliteediga kala neis vetes leidub. Võiks ju arvata, et tegelike huvide kohandamine on raskem, kui piirivaidluse lahendamine olukorras, kus majandushuvid on konkreetselt määratlemata.
Leedu käitumine on sundinud Läti poliitikuid arvama, et Leedu mängib mängu, millel pole Dalderise lähistel asuva merepiiriga midagi tegemist.
Näiteks võib Leedu käituda Lätiga kummaliselt, et mõjutada läbirääkimisi Venemaaga Kaliningradi piirkonna merepiiri osas . Võib-olla loodavad Leedu poliitikud, et see jätab nen- dest tugevama mulje. Teised Läti poliitikud kahtlustavad, kas Leedu käitumise taga ei ole mitte Venemaa, eelkõige Lukoili huvid, pärssimaks Lääne naftakompaniide tegevust Balti regioonis.
Läti seimi koridorides kõneldakse üha sellest, et lepingud AMOCO ja OPABiga tuleb ratifitseerida, hoolimata, mida «hullud» leedukad ütlevad. Lõunanaaber võib käratseda, kuid taltub tõenäoliselt pärast oktoobri lõpus toimuvaid üldvalimisi.