Vene armee pärandus lisab Eesti kaitsekuludele sadu miljoneid

Septembris jõuab valitsusse kaitseministeeriumi koostatud kaitsejõudude arenguprogramm aastaiks 1997--2000, mis koosneb neljast põhisuunast: infrastruktuur, sotsiaalsed tagatised, erivarustus ja relvastus.

Pearõhk tahetakse kaitseministeeriumi kantsleri Toomas Kitsingu sõnutsi panna väeosade käsutuses olevate hoonete ja territooriumide kordategemisele, sest Vene armeelt päranduseks saadud objektidest on seni suudetud korda teha valdavalt vaid kasarmud ja staabihooned.

1996. aasta eelarves on kaitseministeeriumile investeeringuteks eraldatud 40 miljonit krooni, mis tänaseid ehitus- ja remondihindu vaadates on väike summa. Seepärast ongi ministeerium esitanud taotluse suurendada järgmise aasta eelarves investeeringuteks mõeldut 110 miljoni kroonini. Toomas Kitsingu väitel on rahandusministeerium seda kahe kolmandiku ulatuses juba aktsepteerinud.

Investeeringute maht peaks pidevalt tõusma kuni 2000. aastani, mil arengukava kohaselt oleks vaja 150 miljonit krooni, räägib Kitsing. Võrreldes 1996. aasta eelarvega oleks siis täiendavalt kaitsealasteks investeeringuteks vaja 70--110 miljonit krooni aastas.

Täiendavate kaitsealaste investeeringute maht pole sugugi suur, kui arvestada, et rahuaja pataljoni korraliku dislotseerumispaiga maksumus on Kitsingu väitel 142 miljonit krooni. See sisaldaks endas kasarmuid, staabihoonet, sööklat, spordikompleksi, laskemoonaladusid ja muud kaitseväelaste tegevuseks vajalikku.

Tänavu mais valitsuse korraldusega kinnitatud väeosade paiknemise skeemi põhjal peaks Eestis selliseid väeosi olema üle 30.

Toomas Kitsing räägib, et taotletava rahaga ei suudeta kaugeltki kõike korda teha, vaid üksnes kaheksa põhiväeosa välja ehitada. Raha kulub ka sellele, et leida Hiiumaa, Paide ja Rapla riigikaitseosakondadele uued hooned, sest vanad on tagastatud õigusjärgsetele omanikele.

Kui tänavuses riigieelarves ei olnud ette nähtud sentigi korterite ostmiseks kaitseväe ohvitseridele, siis järgmise aasta eelarveprojektis on kaitseministeeriumi kulutuste hulka arvatud ka 15 miljonit krooni just selleks tarbeks.

Korteriprobleem on aga terav -- mõni aeg tagasi pöördusid sellesisulise avaliku kirjaga valitsuse poole ohvitseride abikaasad. Praegu elab kaitseministeeriumi kui tööandja eluruumides 224 ohvitseri, tegelik vajadus on aga pea 500 korteri võrra suurem.

Mainitud 224 korterist on kaitseministeerium ostnud 23 ja lasknud ehitada 132. Ülejäänud 69 korterit on kaitseministeeriumile eraldanud kohalikud omavalitsused.

Vene relvajõudude pärandusena läks kaitseministeeriumi käsutusse küll 595 korterit, kuid neis elavad valdavalt Vene sõjaväepensionärid ja nende perekonnaliikmed. 595 korterist on 248 juba erastatud ja 196 erastamisel. 151 korteri üle käib veel vaidlus, kas nende elanikele laieneb erastamisõigus või mitte.

Vene armee lahkudes võttis kaitseministeerium üle 1565 objekti, kuid enamik neist on tänaseks antud valitsuse korraldusega teistele ametkondadele või siis munitsipaliseeritud.

«Keila-Joal ja Viimsis pole meie käes enam ühtegi objekti,» toob Kitsing näite paikadest, kus siiani võib näha mahajäetud ja lagunevaid sõjaväelinnakuid.

Kitsingu väitel pole kaitseministeerium ise ühtegi objekti või hoonet müünud. Ka kõik need endised Vene sõjaväe varad, mis jäid päranduseks koos rentnikega, on juba läinud või lähevad erastamisagentuuri kaudu munitsipaliseerimisele.

Urmas Kivisalu majandusministeeriumi riigivara osakonnast lausub, et nende käsutusse tulid kaitseministeeriumi alt üle vaid Vene sõjatööstusega seotud tehased, mis on tänaseks juba erastatud või erastamisel.

Näitena tõi ta nn 7. tehase ehk Meretehase ja Võru gaasianalüsaatorite tehase SKB.

Ka teede- ja sideministeeriumi riigiomandi osakonna juhataja Mati Prints kinnitab, et kõik kaitseministeeriumilt saadud objektid on kasutusele võetud või siis munitsipaliseerimisel.

Ainus erand on Ämari lennuväli, mis oli küll vahepeal Eesti Lennujaamade vastutaval hoiul, kuid anti kaitseministeeriumile tagasi, sest sellele ei suudetud rakendust leida.

Kui kaitseministeerium rõõmustab, et Viimsis neil enam kohustusi pole, siis Viimsi vallavanem Lembit Aulas nendib napilt, et Vene armeele kuulunud hoonetega seotud probleemiderägastiku lahtiharutamine on pikk protsess.

Aulas juhib tähelepanu sellele, et vastavalt seadusele peaks riik vara munitsipaliseerimisel abistama oma vahenditega.

Paraku tõstis aga erastamisagentuur nii Naissaarel asuvate objektide kui ka näiteks Laidoneri maja üleandmisel käed üles, väites, et nendel raha ei ole.

Enam-vähem samas seisus on ka teised kohalikud omavalitsused, erandi moodustavad ainult Paldiski ja Tapa, keda riik on munitsipaliseerimisel ka rahaliselt abistanud.

Vene armeele kuulunud hoonete puhul üritatakse luua kinnistuid, ehkki see on üsna tülikas ja vaevanõudev. Osa hoonetest on juba ka kasutusele võetud.

Samas on selge, et paljusid hooneid ei õnnestugi äriliselt kasutusele võtta, sest need on kas Vene sõdurite või siis kohalike elanike poolt ehitusmaterjaliks laiali tassitud. Odavam ja otstarbekam on varemed maha kanda ja maatasa teha.

Naissaarel, kus paikneb ligi 100 Vene sõjaväelt päranduseks saadud objekti või hoonet, on üldplaneeringuga juba lõpule jõutud ning alustatud juba ka detailplaneerimisega.

1565 Vene armeelt üle võetud objektist on kaitseministeeriumi valitseda jäänud tänaseks vaid 72, mis tulid üle küll Vene armee poolt määratud bilansilise väärtusega, kuid nende tegeliku hinna kohta ei ütle see Toomas Kitsingu sõnul midagi.

Oma valdustest ülevaate saamiseks on kaitseministeerium sõlminud lepingu kinnisvarabürooga Mendelson & Co, kes on esimesena käsile võtnud Tallinnas ja Harjumaal asuvad kaitseväe objektid.

Pärast hoonete ja territooriumide inventariseerimist kantakse need kinnistusse ja maakatastrisse. Sellele tööle tahetakse joon alla tõmmata 1998. aastaks, mille järel saab juba rääkida kaitseministeeriumi valitseda oleva kinnisvara väärtusest.

Kaitseministeeriumi tegevust hoonete ja territooriumide hooldamisel kontrollis hiljaaegu ka riigikontroll. Oma kontrollaktis, mis on küll veel peakontrolöri poolt kinnitamata, tõdeb tavaliselt kriitikaga mitte kokku hoidev riigikontroll, et võrreldes 1994. aastaga on märgata olulist edasiminekut riigivaraga ümberkäimisel.

Mõned objektid ja hooned on kaitseministeerium siiski jätnud enda käsutusse selleks, et neid soodsalt välja rentida ning saadavat rendiraha eelarveväliselt kaitsejõudude vajadusteks kulutada. «Kui on objekte, mille arendamiseks on hea äriplaan ja mis võiksid meile raha sisse tuua, siis miks mitte seda teha,» nendib Toomas Kitsing.

Näitena toob ta Tallinnas Koplis ASile Dekoil rendile antud pindu. Perspektiivseteks peab Kitsing ka Filtri teel ja Juhkentali tänavas asuvaid hooneid ja maa-alasid.