Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Videopiraadid tunnevad ennast vabalt
Tramberg tõdeb, et müüdavate piraatvideokassettide maht Eestis on aasta algusega võrreldes siiski vähenenud, seda Venemaalt suurtes kogustes sissetoodavate venekeelsete litsentseeritud kassettide tõttu. Ta ütleb, et ehkki videopiraatluse vastu peaksid võitlema nii kultuuriministeerium kui politseiamet, ei tehta selle nimel tegelikult midagi.
Kinodest ja väiksematest videosalongidest on piraatfilmid enamikus kadunud, seda suuremas mahus levivad nad aga videolaenutuspunktides ja kioskites.
Madis Trambergi kinnitusel on võimalik kõiki filme, mida Filmimax Eestisse toob, saada ka arvukatest laenutuspunktidest, kellel mingit õigust neid levitada pole. «Politsei tõstab lärmi, kui kelleltki varastatakse 9000 dollarit maksev auto, ent kui meilt varastatakse sama kallis videofilmi levitamise õigus, jätab see kõik külmaks,» kurdab Tramberg.
Ta tuletab politseile meelde paar kuud tagasi tehtud avaldust nelja videosalongi kohta, mis pole seni andnud mingeid tulemusi. «Filme laenutatakse rahulikult edasi, neid on juurdegi tulnud,» kurdab litsentseeritud maaletooja.
Samasugune kogemus on ka autorite ühingu tegevdirektoril Kalev Rattusel. Tänavu kevadel reklaamiti Tartus välja üht videosalongi, kus näidatakse 1996. aasta kõige uuemaid filme. Rattuse avaldus politseile selle reklaami peale on kusagile paberite hulka ära kadunud.
Aprillis juhtis autorite ühing avalikus kirjas ka valitsuse tähelepanu videopiraatlusele. Paar nädalat tagasi laekus riigisekretär Uno Veeringu allkirjaga vastus, et neid küsimusi on kavas arutada septembris ühel valitsuse istungil.
Majanduspolitsei juht Veljo Aleksandrov võtab küll filmide ametlike maaletoojate etteheited politsei leige tegevuse aadressil omaks, kuid viitab ka objektiivsetele põhjustele. «Ega ühe videokassettidega kaupleva putka kinnipanek midagi ei muuda,» on Aleksandrov veendunud.
Kõige keerulisem on tema väitel see, et igale konfiskeeritud videokassetile tuleb teha eraldi ekspertiis. Ühe konfiskeeritud kassetipartii ekspertiis võttis pea pool aastat aega, teab Aleksandrov.
On väidetud, et Eestis tegutseb kaks piraatvideokassette valmistavat tehast -- üks Tartus, teine Tallinnas --, mis saadavad toodangut Soome turule. Üle piiri lähevad kassetid selle versiooni kohaselt ametlikult deklareerituna.
Veljo Aleksandrov kinnitab, et ka majanduspolitseile on tehtud samalaadseid vihjeid, kuid konkreetne informatsioon piraattehaste olemasolu kohta Eestis politseil puudub.
Eestis viibinud USA filmitootjate assotsiatsiooni esindajad on vihjanud, et Eesti võidakse kanda nende riikide nimekirja, kelle suhtes on võimalik rakendada majandussanktsioone piraatluse laia leviku tõttu. Erilist meelehärmi valmistas USA filmitootjaile tõsiasi, et Eestis levivad äsja valminud menufilmide piraatkoopiad. Kalev Rattus meenutab sellega seoses ühte käiku Kadaka turule, kus piraatkassettide müüja oli talle avameelselt tunnistanud, et kõige kiiremini on videokassetid temani jõudnud kolm päeva pärast filmi esilinastumist.
Septembri esimestel päevadel arutas filmipiraatlusega seonduvat ka Balti Assamblee haridus-, kultuurija teaduskomitee. Läti delegatsiooni liikmed tegid seal ettepaneku seada sisse omalaadne videoregister, mis kajastaks kõiki litsentsitud maaletoojaid ja nende õigusi filmide levitamisele.
Madis Tramberg märgib, et Eesti filmilevitajad on samalaadse ettepaneku kultuuriministeeriumile juba teinud, kuid see on jäänud tema väitel ilmselt ministeeriumis kalevi alla.