NRGga pole veel kindlat kaupa

Märtsis kirjutasime Washingtonis alla ühiste kavatsuste protokollile, et oleme huvitatud elektritootmise sektoris vähemalt Eesti ja Balti elektrijaama baasil ühise võrdse osalusega ettevõtte loomisest. See dokument on alla kirjutatud Eesti Energia, Eesti valitsuse ja Ameerika firma NRG poolt. Pärast allakirjutamist lepiti kokku tööde edaspidine käik.

Töögruppide tasemel lepiti kokku, et Ameerika pool teeb oma projektid ühisfirma loomiseks, Eesti pool töötab projektid läbi, viib sisse oma ettepanekud ning läbirääkimiste käigus jõutakse mingi kompromissini.

Mõlema poole poolt aktsepteeritud dokumentide loetelus on esimene arendus- ja koostööleping, millele järgnevad jadamisi teised.

Ei ole. Alla on kirjutatud vaid Washingtoni protokoll ühiste kavatsuste kohta.

Ameeriklaste poolt koostatud arendus- ja koostöölepingu projekt on meile täienduste-ettepanekute tegemiseks saadetud. Kuid peale vaidlusi ja arutelusid töögruppide vahel ei saavutanud me töörühmade tasemel ameeriklastega konsensust.

Selleks, et tulla patiseisust välja, tegime ise uue lepinguprojekti, jälgides ülesehituselt ameeriklaste dokumenti, kuid selgelt fikseerides Eesti poole, kui loodava ühisfirma ühe omaniku huvid ja põhimõtted.

Oma projekti viisime valitsusse. Möödunud neljapäevasel valitsuse istungil vaadati üle põhimõtted, millistel tingimustel on Eesti pool nõus tegema koostööd ja me saime valitsuse heakskiidu.

Reedel saatsin lepinguprojekti Ameerikasse, palvega täpsustada ameeriklaste põhimõtteid. Me lähtume siin asjaolust, et ühiste kavatsuste leping on alla kirjutatud, Eesti energeetikasüsteem vajab investeeringuid ning me tahame ühisfirmat teha, aga meie tingimusi ja vajadusi silmas pidades.

Jah, me küll varem otsustasime, et ameeriklased valmistavad ette projekti ja meie esitame sinna oma ettepanekud ning sellest lähtuvalt tulevad kompromissid. Kuid konsensust ju ei saavutatud.

Oli kaks võimalust -- kas ütleme, et asi jääb katki, kuna me ei saanud kokkuleppele või valmistada ise ette selgelt formuleeritud seisukohad ja paluda ameeriklastel anda vastus.

Kui oletame, et läheb äraütlemiseks siis on poliitiliselt parem, kui me oleme oma seisukohad konkreetselt välja öelnud ja ameeriklastel on üle otsustada, kas nad jätkavad või mitte.

Ütleme nii, et jutt on garantiidest.

Garantiid, mida Eesti riik saab võimaldada, on näiteks kunagi õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimine, kui näiteks elektrijaam asub neil maadel.

Kui Eesti pädevad valitsusasutused võtavad keskkonnareostuste kohta vastu otsused, et need kuuluvad kompenseerimisele, siis varasemal perioodil tekkinud kahjustused kompenseerib riik. Loomulikult ühisfirma tegevusest tekkiva reostuse maksab kinni firma ise.

Kolmas asi on põhimõtteline. Kui Eesti Energia maksab praegu osalise töövõimetuse või toitjakaotuspensioni, siis seda kohustust ei saa edasi kanda, vaid toetuse maksmist jätkab Eesti Energia.

Ameeriklased tahtsid garantiisid, mis olid seotud turu ja äri kindlustamisega.

Ütleme nii, et ameeriklaste soov oli viia ühisfirma kommertsrisk võimalikult alla.

Ma ei oskagi täpselt vastata, miks just ameeriklastega koostööleping alla kirjutati. Ma võin ju arvata, et endise energeetikaministri Arvo Niitenbergi kaudu nad Eestisse jõudsid, kuid ma ei saa seda väita.

Kui vastata küsimusele, kes ja kuidas nad siia tõi, siis ma jääksin vastuse võlgu.

Jah, nemad on ainukesed, kes ühisfirma loomise ja elektritootmise osas Eestis nii kaugele on läinud.

Pakkujaid ju meil ei olnud. Eesti Energia ei olnud tol hetkel valmis erastamiseks ja seda polnud restruktureeritud. Eestil ei olnud objekti, mida panna erastamisele või müüki.

Ameeriklased, ma nüüd fantaseerin, kasutades näiteks oma jõudu või midagi muud, tulid ettepanekuga väga jõuliselt välja. Lõpptulemus oligi see, et Eesti poolel poleks olnud mõtet öelda, et sõbrad oodake, me küsime teiste käest ka.

Ma arvan, et Eesti käitus väga õieti, et võttis ettepaneku vastu ja ütles, et alustame läbirääkimisi.

Nüüd on läbirääkimised jõudnud sellisesse etappi, kus omanik Eesti valitsuse näol fikseeris oma seisukohad, kuidas ta seda firmat tahab teha. Kui Ameerika pool on nende põhiseisukohtadega nõus, siis läheb konkreetseks äriplaani tegemiseks. Mingit seduserikkumist ma siin ei näe.

Kui oleks puhtalt aktsiate müük, siis võib küsimusi olla, et miks me müüme aktsiaid just ameerika firmale NRG.

Kuna konkreetsel juhul on tegemist ühisettevõtte loomisega, siis on see omanike küsimus, kellega leivad ühte kappi pannakse.

Ühisfirma loomise projektis on kirjas, et Balti ja Eesti elektrijaamade baasil luuakse kindlasti ühisfirma. Irul on võimalik jääda sellest välja.

Nad on olnud huvitatud ühest osast Eesti Põlevkivist, et selle baasil luua analoogne ühisettevõte kui elektritootmises. Eesti poole ettepanek on, et me ei väldi seda ideed, kuid see toimub kokkuleppel.

Elektri hind kujundatakse nii nagu seda seadused ette näevad, kaasaarvatud energiaseaduse eelnõu, ja on võrdne kõigile tootjatele, olenemata sellest, kas elektrijaama omanik on ameeriklane või kohalik firma.