Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kaabellevi seaduse parandused on vildakad
Kuigi kirjutasin alla pöördumisele «Parandusettepanekud Eesti antennifirmadelt kaabellevi seadusele», ei ole ma rahul pakutud «parandatud variandiga».
Esiteks peab mõistma, milleks kaabellevi seadus on vajalik. Minu kui ettevõtja, eraisiku (televaataja-raadiokuulaja) ja ka aastaid selle alaga praktiliselt tegelenud inimese nägemus on järgmine.
Kaabellevi seadus peaks panema juriidilise aluse järgmistele põhimõtetele:
- definitsioon, mis on kaabellevi, kaabeltelevisioon, ühisantennisüsteem, individuaalvastuvõtt;
- kes on omanik, haldaja, operaator, ehitaja, järelevalveorgan(id) ja isikud, abonent;
- eelmises alapunktis äranäidatute õigused ja kohustused;
- iga osaniku vastutus kaabellevi seaduse rikkumise eest.
Millistest eeskirjadest ja normidest tuleb lähtuda ja mida järgida kaabelvõrkude projekteerimisel ja ekspluateerimisel.
Nende põhimõtete järgimine seaduse väljatöötamisel annab nii tänastele suurfirmadele ja väikestele eraettevõtjatele kaabellevi alal mängumaa kui ka kõige tähtsama -- abonendile korraliku telepildi, raadiohääle või kindluse muu meediasaavutuse kasutamisel.
Olgem ausad, ükski punkt, ükski lõik ei tuleta meile olemasolevas projektis meelde, et on olemas ka abonent -- inimene, kellele seda kaabellevi üldse vaja on.
Oma isiklike parandusettepanekute ja üldse projekti esitamist ei võimaldanud väga-väga lühike aeg, mis anti ettepanekute esitamiseks. Ometi tundsin huvi selle seaduse kiirema sünni vastu juba 1994. aasta juunis, mil sideministeeriumist ja kultuuriministeeriumist lubati, et seadus on kohe-kohe tulemas riigikokku lugemisele.
Aeg on läinud ja aastad kaovad. Piraadid tegutsevad kaabellevi vallas üha kindlamalt ja kaunimalt (abonentide arv üha kasvab), aga seadust ei ole ega ole. Praegune üllitis aga on, ausalt öeldes, Tallinna kaabeltelevisiooni ebasoodsast olukorrast päästmiseks välja mõeldud äriprojekt. Pealinnast kauges maakonnalinnas võimaldaks senine seaduseprojekt ainult pealinna kaabeltelevisioonifirmal käivitada rahapumpamismasin Levicomi rahakotti.
Minu ettepanek on: teeme seaduse selleks, et korrastada ja seadustada tegevus Eesti inimesele meediasaavutuste kättetoimetamiseks tasemel ja kvaliteediga, mida lubab tema rahakott ja mis ei sega kaasinimeste normaalset elu häirete ja muu säärasega.
Eespool toodud mõtted meeldivad kindlasti paljudele, paljudele jälle mitte ning kindlasti leidub ka neid, keda see ükskõikseks jätab. Aga siiski ma soovin, et igaüks, kes tegeleb kaabelleviga, ei laseks sellist seadust vastu võtta, vaid võimaluse korral paneks kirja oma ettepanekud ning esitaks need komisjonile, kes tegeleb seaduse koostamisega.
Samuti paluks selle seaduseelnõu koostajate nimekirja avalikustamist ning avaldada komisjoni aadress.
Seaduseelnõu, mille ma sain ASilt Levicom, tekitas oma algelisusega minus sügavaid kahtlusi selles, kas see seaduseelnõu ongi üldse pärit komisjonist, mida juhib Tõnu Naestemaa sideministeeriumist.
Viimasel juhul on minu etteheited komisjonile kaabellevi seaduse osas küll valed, need kehtivad selle seaduseelnõu kohta, mille sain Levikomist.