Riskireitingu esinelik on kindlalt paigas

Riskireitingu esinelik on viimaste kuudega üsna selgelt välja kujunenud: Hansapank, Forekspank, Ühispank ja Hoiupank. Hansapanga arvuline reiting on endiselt parim, ehkki likviidsuse vähenemise tõttu veidi kasvanud, 0,83lt 0,97 punktile. Forekspank ja Ühispank on kohad taas vahetanud: Forekspank on parandanud reitingut 2,16 punktini, Ühispanga reiting on praktiliselt muutumatu, 3,24 punkti. Hoiupanga reiting on Tööstuspanga liitmisega veidi langenud, 4,06, ent neljas koht ei ole veel ohus. Pankade keskmine risk on 5,79 punkti.

Eelmine kuu oli märkimisväärne selle poolest, et Päevalehes ilmus alternatiivne kommertspankade riskireiting, koostajaiks ERA Pank, Krediidipank ja EVEA pank. Samuti viie näitaja põhjal koostatud riskireitingus summeeriti üksikute näitajate pingerea kohad. Põhimõte oli järgmine: esikoht mingil alal annab ühe punkti, teine koht kaks punkti jne. Lõplikus pingereas oli esimene see, kel punktisumma vähim.

Reitingu parameetrite valik tundub veidi meelevaldne: omakapitali tootlikkus, nõudmiseni hoiuste kasutamismäär, bilansimaht, valitsuse raha pangas ja kliendihoiuste kasv viimasel kuuel kuul. Sellise näitajate valiku põhjal pole võimalik öelda, kus alternatiivne riskireiting finisheerib ehk kellele ta on suunatud. Ebakõla on näiteks nõudmiseni hoiustajate ja valitsuse raha vahel: alternatiivne riskireiting hoiatab panga üht klienti (kodanikku) teise kliendi (valitsuse) eest, ehkki minu arvates peaksid mõlemad ühtviisi oma rahast huvitatud olema ja hoolega panka valima. Valitsuse rahaga tekib alternatiivses riskireitingus nõiutud ring: pank, kus on valitsuse raha, on riskantne. Kui aga valitsus viib oma raha mõnda vähem riskantsesse panka, muutub uus pank otsekohe riskantseks, aga eelmine vabaneb riskist, nii et reitingu poolest võiks nagu raha tagasi viia. Millegipärast tundub, et valitsuse (või riigikassa) raha on igas pangas siiski teretulnud, aga kõigisse pole seda lihtsalt otstarbekas paigutada.