Riskireitingu esinelik on kindlalt paigas

Riskireitingu esinelik on viimaste kuudega üsna selgelt välja kujunenud: Hansapank, Forekspank, Ühispank ja Hoiupank. Hansapanga arvuline reiting on endiselt parim, ehkki likviidsuse vähenemise tõttu veidi kasvanud, 0,83lt 0,97 punktile. Forekspank ja Ühispank on kohad taas vahetanud: Forekspank on parandanud reitingut 2,16 punktini, Ühispanga reiting on praktiliselt muutumatu, 3,24 punkti. Hoiupanga reiting on Tööstuspanga liitmisega veidi langenud, 4,06, ent neljas koht ei ole veel ohus. Pankade keskmine risk on 5,79 punkti.

Eelmine kuu oli märkimisväärne selle poolest, et Päevalehes ilmus alternatiivne kommertspankade riskireiting, koostajaiks ERA Pank, Krediidipank ja EVEA pank. Samuti viie näitaja põhjal koostatud riskireitingus summeeriti üksikute näitajate pingerea kohad. Põhimõte oli järgmine: esikoht mingil alal annab ühe punkti, teine koht kaks punkti jne. Lõplikus pingereas oli esimene see, kel punktisumma vähim.

Reitingu parameetrite valik tundub veidi meelevaldne: omakapitali tootlikkus, nõudmiseni hoiuste kasutamismäär, bilansimaht, valitsuse raha pangas ja kliendihoiuste kasv viimasel kuuel kuul. Sellise näitajate valiku põhjal pole võimalik öelda, kus alternatiivne riskireiting finisheerib ehk kellele ta on suunatud. Ebakõla on näiteks nõudmiseni hoiustajate ja valitsuse raha vahel: alternatiivne riskireiting hoiatab panga üht klienti (kodanikku) teise kliendi (valitsuse) eest, ehkki minu arvates peaksid mõlemad ühtviisi oma rahast huvitatud olema ja hoolega panka valima. Valitsuse rahaga tekib alternatiivses riskireitingus nõiutud ring: pank, kus on valitsuse raha, on riskantne. Kui aga valitsus viib oma raha mõnda vähem riskantsesse panka, muutub uus pank otsekohe riskantseks, aga eelmine vabaneb riskist, nii et reitingu poolest võiks nagu raha tagasi viia. Millegipärast tundub, et valitsuse (või riigikassa) raha on igas pangas siiski teretulnud, aga kõigisse pole seda lihtsalt otstarbekas paigutada.

Viies alternatiivse riskireitingu näitaja -- kliendihoiuste kasvutempo -- ei sobi ülejäänud neljaga mustrisse. Kasvutempo ei ole arvutatav ühest bilansist, aga mitte see pole peamine. Bilansimahu asemel võiks siis arvestada bilansimahu kasvutempot, valitsuse raha asemel valitsuse raha kasvutempot jne. Niisuguse käsitluse juures tuleb välja, et kui Hansapanga bilansimaht ühel kuul kahaneks, oleks pank suuruse seisukohalt riskantne. Seega, kui valida kasvutempod, peaksid kõik näitajad olema kasvutempod, erinevad näitajad omavahel ei ühildu.

Probleemi püstitus Äripäeva riskireitingu järgi: kui suured on hoiustajate ja omanike raha säilimise shansid konkreetses pangas. Näitajate valik on kooskõlaline: panga likviidsus, kaotsimineva ja külmuva raha mass, finantsvõimendus, aktsia tulukus. 1. Ebapiisava likviidsuse tõttu võib pank sattuda makseraskustesse ja edasi pankrotti; 2. Pankroti korral läheb osa rahast kaotsi ja osa külmub teatud ajaks; 3. Mida väiksem on finantsvõimendus, seda suuremad shansid on hoiustajal oma raha kätte saada; 4. Aktsia tulukus hindab panka omaniku raha seisukohalt: kas kapital kasvab, säilib või kahaneb. Nimetatud neli näitajat on kõik suhtarvud ega tarvitse suurel ja väiksel pangal erineda. Lisaks arvestab ÄP reiting viienda riskifaktorina ka panga suurust.

ÄP riskireitingu lemmikkriitika seondub NoWe Pangaga -- et hea koht reitingus ja moratoorium? Kuid pole kuulda olnud, et keegi oleks oma rahast NoWe Pangas ilma jäänud (kui keegi teab, andke märku!).