Jagades ettevõtte tegevuse põhi- ja abitegevuseks, tuleb igal firmal otsustada, kas tegeleda ainult oma põhialaga ning osta seda toetavad kaubad ja teenused teistelt firmadelt või teha kõike ise (make or buy). Sarnane valik tuleb teha ka tootmis- ja kaubandusettevõtetel -- kas vedada kaup ise või tellida veoteenus spetsialiseerunud firmalt. Kui rahvusvaheliste vedude puhul on valikut teha lihtsam (suuremad alginvesteeringud, spetsiifilisem oskusteave, suur hankevõimaluste valik), siis Eesti-siseste regulaarvedude isetegemise või tellimise dilemmat lahendada on oluliselt raskem.

Valiku tegemise esimese sammuna peab ettevõte strateegilistest kaalutlustest lähtuvalt jagama oma tegevused kolmeks: põhitegevusteks, mida tuleb tingimata ise teha, tegevusteks, mis tuleb kindlasti hankida ja tegevusteks, mille puhul tuleb eelnevate vahel valida.

Teine etapp on hankevõimaluste uurimine. Arvestada tuleb nii olemasolevate kui tellija poolt mõjutatavate potentsiaalsete hankimisvõimalustega.

Otsustamisele eelneb alternatiivide võrdlus. Tähtsaimaks otsustuskriteeriumiks on kulud. Kui hankehind ületab enda veokulusid (nii otseseid kui kaudseid), näib, et tuleks eelistada enda veovahendit. Kui arvesse võtta ka oma veeremi soetamiseks kuluv kapital ning selle alternatiivsed kasutusvõimalused põhitegevusalal, võib selguda, et sellest saadav tulu võib oluliselt ületada transpordikulude säästu.

Lisaks hinnavõrdlusele tuleb arvestada ka personali, oskusteabe, kogemuse, likviidsuse juhtimise ja kvaliteediga.

Oluline on ka kord vastuvõetud otsuseid majanduskeskkonna muutudes aeg-ajalt revideerida.