Elu võimalikkusest maal

Vaatamata skeptikute järjekindlale kuulutamisele, et maapiirkondade olukord läheb erinevalt Tallinnast järjest halvemaks, näitab reaalne elu siiski vastupidist. Kuigi kurdetakse, et hoogsalt paisuv pealinn ahnitseb halastamatult endasse raha, võimu ja riigi ärksamad ajud, jagub nimetatuid siiski ka väljapoole Harju maakonna piire.

Äripäeva arvates on viimane aeg kummutada maaelu seisakust pajatav müüt, mida propageerivad avalikult mitmed ilmselt kibestumisest vaevatud poliitikud ja teadurid, nagu näiteks Arvo Sirendi, Andres Varik või Jaan Leetsaar.

Kui sõita ringi mööda maakondi, võib leida hulgaliselt positiivseid näiteid sellest, kuidas virisemise asemel päevast päeva tööd tehakse, kasumit teenitakse ja seeläbi järk-järgult elujärge parandatakse.

Pärnu maakonnas on põllumajandustootmisega tegelev osaühing Selja, mille liikmetel jätkus taipu hoida ära endise sovhoosi vara laialikandmine ja ärastamine. Nüüd suudavad nad teenida kasumit ja investeerida uutesse masinatesse. ASi Paide Mööbel tegevdirektor Toivo Kukk väidab, et neil ei ole toodangu turustamisega probleeme. Märjamaal räägib väikese autobaasi direktor Rainbert Tamm, et tema firma tuleb omadega ilusti toime ja tahab veel laieneda Viljandi kandis. Valtu veinitehase juhataja Tõnu Teder on optimistlik -- toodangule jätkub tarbijaid ja ettevõtte ostmisega kaasnenud võlad saavad tasutud.

Seda loetelu võib veel pikalt jätkata, sest maal on veel potentsiaali küllaga. Sammhaaval liigub tööstus maapiirkondadesse, mis parandab tööhõivekliimat. Ettevõtted laienevad ja arvestavad juba ette sellega, et Balti maade ja Vene turu avanemisel saaks toodangu mahtu järsult suurendada.

Kindlasti on neid, kes tahavad väita risti vastupidist, tuues näiteks Võhma sündroomi jne. Aga siinkohal ei maksa ära unustada, et meil on oma riiki olnud vaid viis aastat. Võhma lihakombinaat ja paljud teised kolossid ehitati aga palju varem Moskva ja Peterburi kõhtude täitmiseks. Miks täna ei juleta seda tunnistada, vaid veeretatakse süü küll valitsuste, küll ärimeeste kaela.

Kahtlemata jagub ettevõtjatele ka riigi tekitatud ja kohalikest oludest tingitud probleeme. Riik on hakanud üha enam ettevõtluse korrastamise sildi all pärssima vaba ettevõtlust, suurendades makse ja püstitades bürokraatlikke takistusi. Vähe hoolitakse infrastruktuuride arendamisest, mis omakorda pidurdab investeerijate indu panna oma raha teenima Tallinnast kaugemal. Maal ei jätku kvalifitseeritud tööjõudu, selle koolitamiseks puuduvad võimalused. Nendest probleemidest tulenev madal palgatase pidurdab kaubandus- ja teenindussfääri arengut.

Kõige selle taustal tundub probleemiks kujunevat mitte see, kas maapiirkondades on võimalik elada, vaid hoopiski teatud poliitilistest, ja vanuselistest iseärasustest tingitud ellusuhtumine, mis ei või kannatada, et ühtedel läheb paremini kui teistel. Oleks palju parem, kui kogu kriitika, mis püüab tõestada, et väljaspool Tallinna ei ole võimalik normaalselt elada, töötada ja äri ajada, formeeruks konkreetseteks nõuanneteks, kuidas oma asju sellisel juhul ajada. Sellest oleks kasu rohkem.