8. oktoober 1996
Jaga lugu:

Tarbekunstil rasked ajad

Keegi ARSi seitsmest järeltulijast ei saa kiidelda suure kasumiga, hea kui ots-otsaga kokku tullakse. Endistele ARSi töötajatele kuuluvaid väikefirmasid kummitavad võlad, nende aastakäibed kõiguvad miljoni krooni piiril. Ettevõtete seadmed on vananenud ja kunstnikest omanikel jääb vajaka majandamis- ning juhtimisoskustest.

Ühe seitsmest ARSi järeltulijast, ASi ARS Mood, aktsionäri ja moekunstniku Liivia Leshkini sõnutsi on ARSi majas tootmine kohutavalt kallis. «Maja on planeeritud sovjetliku raiskamise ajastule,» räägib Leshkin. «Kasumit ei tule veel sellepärast, et meie kunstnik ei suuda konkureerida kolleegidega mujalt maailmast. Ilmselt ei ole meil nii palju geniaalseid ideid,» nendib Leshkin.

Leshkini arvates võib Eesti tarbekunsti suhteliselt viletsa seisu põhjuseks olla ka see, et riigikorra vahetusega murdus paljude kunstnike selgroog. «Kunstiinimesed elavad ju ikka kõik palju valulisemalt läbi. Kui enne ülistati meie tarbekunstnikke taevani, siis nüüd on nad täielikult unustatud,» arutleb Leshkin.

Nõukogude ajal oli ARS tegevussuuna poolest unikaalne ettevõte kogu maailmas, kuna ühendas paljusid erinevaid tarbekunstnikke. Pärnu maantee majas asusid nahkehistöö -, keraamika -, dekoratiivkudumise -, tekstiili- ja kujundustööde ateljeed.

ARS oli vabastatud riigimaksudest. Selle asemel oli kindel maks kunstnike liidule. Saadud raha kasutas liit näituste korraldamiseks ja üksikkunstnike toetamiseks.

Head ajad lõppesid koos Eesti iseseisvumisega. Ettevõte muutus 1991. a maksukohuslaseks. Samal ajal vähenes rahva ostujõud ja ARS kaotas idaturu.

Leidmaks väljapääsu pankrotieelsest seisust kutsus ARSi toonane direktor Rain Oks 1995. aasta alguses ettevõtte olukorda hindama Saksa majanduseksperdid. Viimased jõudsid järeldusele, et olukorrast on kolm väljapääsu: müüa kogu ARSi vara, muuta täielikult ettevõtte profiili või anda tootmine rendile.

Otsustati kasutada kolmandat varianti ja korraldada rendikonkurss. Sellel osalejatest eelistati endistest ARSi töötajatest või kunstnike liidu liikmetest moodustatud aktsiaseltse.

Rendilepingud sõlmiti kümneks aastaks. «Rentnikud said ka pooltooted, seadmed ja materjalid väikse protsendiga mõne aasta peale laenuks,» räägib ARSi direktor Andres Liiv.

Liivi sõnade kohaselt oli uutel omanikel alguses väga raske toime tulla, kuna kunstnikud ei osanud oma aktsiaseltse kasulikult majandada. «Praeguseks on olukord aktsiaseltsides juba paranenud. Kunstnikud on õppinud majanduslikult mõtlema. Nad on näiteks aru saanud, et igale seadmele ei ole vaja omaette ruumi ja tulutult seisnud pinnad välja rentinud,» on direktor rahul.

Jaga lugu:
Hetkel kuum