Mõned nädalad tagasi olid ärevad päevad ühele Eesti väikeautovedajale. Vedajalt nõuti ausalt kohaleviidud tekstiilikoorma kinnimaksmist.

Vedaja sai ekspedeerimisfirmalt töö -- viia hollandi kaupmehe vahendatav Eesti tekstiili koorem Saksamaa kaubamajale. Saksa kaubamaja ja Hollandi kaupmehe vahelise lepingu järgi tasutakse viimasele kauba eest arve ja CMR-saatelehe esitamisel, mis näitab et kaup on kätte saadud. Paraku oli Hollandi kaupmehe äri võtnud nii suured pöörded, et valmistudes esitama kaubamajale järjekordse koorma dokumente, avastas ta, et puudub CMRi koopia. Kuna kaubamaja keeldub ilma saateleheta arveid tasumast, teatas hollandlane ekspedeerimisfirmale puudu olevast CMRist ja palus saata selle koopia. Ekspedeerimisfirma edastas teate vedajale, ja palus tol oma CMR üles otsida ja see Hollandisse saata.

Autofirma oli väike. Ta polnud muretsenud endale isegi TIR-märkmikku. Et teostada siiski mõnikord ette tulevaid välisvedusid, kasutas ta teise firma TIRi. Seetõttu käisid firmas dokumendid käest kätte. Firmasisese paberimajanduse segaduse tulemusena teatas autofirma lõpuks, et temal seda CMRi enam ei olegi.

Algul rahuliku ja kergesti lahendatavana tundunud probleem võttis ähvardavad pöörded. Puudusid kolm kuud tagasi transporditud koorma kohale jõudmist tõendavad dokumendid. Hollandi kaupmees saatis ekspedeerijale fakse, kus rääkis koostöö lõppemisest.

Lahendust otsiv ekspedeerimisfirma hakkas autovedajale kokku panema pääsemiseks viimast lootust andvat skeemi. Autojuht peab sõitma kohale, tegema akti oma seal viibimisest, võtma politseilt esildised jne.

Juht oodati tööreisilt tagasi ja saadeti kohvreid pakkima. Tema reisist Saksamaale ja tõendite hankimisest pidi olenema kogu autoveofirma edasine saatus.

Viimast korda raamatupidamisarveid üle kontrollides ilmus kuskilt välja kogu segaduse põhjustanud CMR. Koheselt saadeti see faksiga Hollandisse. Järgmisel päeval olid lahenenud ka kõik probleemid.

Ka saatelehe kadunuks jäämisel oleks siiski olnud kõik õnnelikud, peale autofirma. Tema oleks pidanud raha koguma, et maksta hollandi kaupmehele kinni kohale viidud tekstiilikoorem. Ka hollandlasel on põhjust rahuloluks, sest mis vahet on, kas tekstiili eest maksab kaubamaja või veofirma. Viimasel juhul oleks Saksa kaubamaja omanikule võimalik isegi öelda, et ta seda tegelikult kohale jõudnud 83m³ suurust tekstiilihunnikut kui kingitust võtaks, millest jätkub tervele tema suguvõsale järgmiseks pooleks sajandiks. ÄP

- CMR-saatelehte ei tohi kuhugi unustada (näiteks kaubasaaja lauale), sest siis on kaubasaajal alati võimalus öelda, et pole tellitud koormat kunagi näinud.

Autovedaja on kohustatud CMRid alles hoidma, sest ka aasta hiljem peab ta suutma tõestada, et on kauba kohale viinud.

Hundiseadused ei kehti ainult Venemaal, vaid ka Lääne-Euroopas, ka seal järgitakse reeglit: kui kannatab tõmmata, siis tõmba.