Võlakirjadest

Juba mõnda aega räägitakse võimalikust kaitseministeeriumi kulude katteks toimuvast Eesti riigi võlakirjaemissioonist. Spekulatsioonides kõlama jäänud järgmisel aastal vajaminev laenusumma on 240 miljonit krooni. Riigieelarve projekt lubab kaitseministeeriumile 762 miljonit krooni. Kogu ministeeriumi arenguprogrammis ette nähtud summa oleks 1,4 miljardit krooni.

Kas need summad ministeeriumis ka veel täna aktsuaalsed on, ei õnnestunud mul välja selgitada, kuna ministeeriumi kantsler Toomas Kitsing ei suutnud või ei soovinud mitme päeva jooksul leida aeg lühikeseks telefonivestluseks. Tundub, et kaitseministri Andrus Ööveli antud lubadus olla avatum, ongi vaid lubaduseks jäänud.

Siiani on Eesti, erinevalt meie lõunanaabritest lätlastest ja leedukatest, hoidunud riiklikke võlakirju emiteerimast. Nemad laenavad mõnuga. Paraku ei näi nende kahe riigi majandus Eestiga just sammu pidavat. Eks saadud raha tule ikka lõpuks protsentidega tagasi maksta, mis pahatihti laenamise hetkel meeldegi ei tule. See-eest elavad meie kohalikud omavalitsused tublilt võlgu ja pole vahet, kas tegemist on riikliku või kohaliku omavalitsuse obligatsiooniga. Laenu andja arvestab mõlemal juhul riigi garantiiga.

Maailmas ei ole ebapopulaarsemat asja kui relvatehingute finantseerimine. Seega tuleks kõva valuuta baasil relvade ostuks emiteeritavad võlakirjad kuidagi keskkonnasõbralikeks maskeerida. Või deklareerib valitsus, et laenab oma eelarve puudujäägi katmiseks ja kandib saadud summad ümber.

Jah, ega meid ikka NATOsse ei võeta, kui vajalikul tasemel armeed pole. Aga kas selline kaitsevägi on meile ikka jõukohane? Või vajalikki? Kas me suudame reaalse ohu korral kellelegi tõsiselt vastu hakata?