• OMX Baltic0,29%317,97
  • OMX Riga−0,33%956,41
  • OMX Tallinn0,44%2 204,22
  • OMX Vilnius0,05%1 505,59
  • S&P 5000,51%7 743,41
  • DOW 300,93%51 828,62
  • Nasdaq 0,48%27 068,72
  • FTSE 1000,14%10 695,25
  • Nikkei 2251,3%66 364,2
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,88
  • GBP/EUR0,00%1,16
  • EUR/RUB0,00%96,1
  • OMX Baltic0,29%317,97
  • OMX Riga−0,33%956,41
  • OMX Tallinn0,44%2 204,22
  • OMX Vilnius0,05%1 505,59
  • S&P 5000,51%7 743,41
  • DOW 300,93%51 828,62
  • Nasdaq 0,48%27 068,72
  • FTSE 1000,14%10 695,25
  • Nikkei 2251,3%66 364,2
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,88
  • GBP/EUR0,00%1,16
  • EUR/RUB0,00%96,1
Kui 1960. aastatel oli Saksamaal kantsler Willy Brandti loodud habras Ostpolitik, siis nüüd võib tõdeda, et Bonnil puudub kogu kommunismijärgset Euroopat hõlmav poliitika.
Pärast Saksamaa taasühinemist rakendas Bonn Ida-Euroopa suhtes põhiliselt «paralleelstrateegiat», st püüdis neid lähendada Euroopa Liidule ja NATOle enam-vähem võrdse kiirusega. Kuid peagi märkasid sakslased et «ida» ei olegi enam ühtne blokk nagu varem. Ehk nagu ütles Kölni uurimiskeskuse teadur Heinrich Vogel: «Saksamaast ida poole jääv ala on soo, kus tuleb teraselt ringi vaadata ja astuda üksnes kõige vähem reetlikumatele kohtadele.»
Üks põhielement on Saksa idapoliitikas siiski alles ja see on Vene dominant. Selle eest kannab kantsler Helmut Kohl hoolt isiklikult, olles sõlminud tiheda sõpruse president Boriss Jeltsiniga. Veendes Jeltsinit nõustuma NATO laiendamisega, on Kohl omandanud ühtlasi Venemaa ja lääne vahendaja rolli.

Hetkel kuum

Podcastid

Tagasi Äripäeva esilehele