Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Saksa skepsis kasvab
Kui 1960. aastatel oli Saksamaal kantsler Willy Brandti loodud habras Ostpolitik, siis nüüd võib tõdeda, et Bonnil puudub kogu kommunismijärgset Euroopat hõlmav poliitika.
Pärast Saksamaa taasühinemist rakendas Bonn Ida-Euroopa suhtes põhiliselt «paralleelstrateegiat», st püüdis neid lähendada Euroopa Liidule ja NATOle enam-vähem võrdse kiirusega. Kuid peagi märkasid sakslased et «ida» ei olegi enam ühtne blokk nagu varem. Ehk nagu ütles Kölni uurimiskeskuse teadur Heinrich Vogel: «Saksamaast ida poole jääv ala on soo, kus tuleb teraselt ringi vaadata ja astuda üksnes kõige vähem reetlikumatele kohtadele.»
Üks põhielement on Saksa idapoliitikas siiski alles ja see on Vene dominant. Selle eest kannab kantsler Helmut Kohl hoolt isiklikult, olles sõlminud tiheda sõpruse president Boriss Jeltsiniga. Veendes Jeltsinit nõustuma NATO laiendamisega, on Kohl omandanud ühtlasi Venemaa ja lääne vahendaja rolli.
Samal ajal on Saksamaa Kesk-Euroopa riikide meelehärmiks hülgamas oma kuulsat paralleelstrateegiat. Viimati oli Saksa põhieesmärgiks tuua Poola, Tshehhi ja Ungari võimalikult kiiresti ehk aastal 1999 NATOsse. Mäletatavasti lubas kantsler Kohl mullu Poolale, viitega ka teistele Kesk-Euroopa riikidele, et too pääseb nii ELi kui NATOsse aastaks 2000.
Nüüdseks on Saksamaa ind Euroopa Liidu laienemise suhtes lahtunud. Ühest küljest on selle põhjuseks ELi ühisvaluuta loomise raskused, kuid teiseks ka Ida-Saksa ülesehitamise kulud, mis ulatuvad 800 miljardi Saksa margani ja mis muudkui kasvavad. See näitab, kui raske ja kulukas on tõsta Ida-Euroopat lääne tasemele. Sakslastele ongi ELi laienemise põhiküsimuseks saanud nüüd, kui palju see maksab?
Seepärast on sakslased ELi ukse avanemise mõttes nihutanud 2005. aasta maile, ja ka siis tulevad kõne alla ainult poolakad, ungarlased, tshehhid ja võib-olla ka sloveenid.
Saksamaast on saanud Kesk-Euroopa riikide põhili-ne kaubanduspartner. Kuid nagu näitab viimane areng, meelitab odav tööjõud paljusid Saksa firmasid oma tootmist sinna üle viima, mis süvendab Saksamaa rasket hõiveolukorda veelgi. Kas see on Saksamaale oht või võimalus? Igatahes Saksamaal ei olda selles enam päris kindlad. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LIMITED, LONDON 1996