Õigusteenuste alal võib tekkida monopol

Sellega tahetakse nimetatud eelnõude autorite poolt piirata õigusteenuse osutajate ringi ning praegu näiteks õigusbüroodesse koondunud juristidel ja üksikjuristidel ei ole enam kohta ühe teenuseliigi -- õigusteenuse osutamise -- turul.

Tundub, et need taotlused ei ole kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduse § 29 sätestab, et töötajate ja tööandjate ühingutesse ja liitudesse kuulumine on vaba.

Kui kaks inimest on lõpetanud näiteks Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja ülikool on neile juristidiplomit andes tunnistanud mõlemad juristikutse vääriliseks, on mõlemal õigus minna õigusteenuse pakkujana turule, ka sellel, kes ei soovi ühineda kutseühendusse -- advokatuuri.

Kehtiva kriminaalmenetluse koodeksi § 36 soovitakse muuta nii, et sealt jääksid välja kõik teised isikud kaitsjatena peale advokaadi ja avaliku õigusnõuniku.

Põhiseaduse § 21 aga sätestab, et kuriteos kahtlustatavale antakse viivitamatult võimalus valida endale kaitsja (mitte advokaat).

Kui praegu kehtiva tsiviilkohtupidamise seadustiku § 81 lõike 1 punkti 6 järgi võib esindajaks kohtus tsiviilasjades olla ka muu isik, keda asja läbivaatav kohus lubab olla asjas esindaja, siis uue tsiviilmenetluse seadustiku eelnõu järgi sellist võimalust enam ei ole. Nimetatud eelnõu § 85 lõige 1 punkt 5 sätestab, et esindaja kohtus võib olla muu isik, kelle õigus olla lepinguline esindaja tuleneb seadusest. Seaduseks on aga õigusteenuse seaduse (praegu veel eelnõu) § 5, mida juba nimetasin, ja seal on kirjas vaid advokaat, õigusnõunik ja avalik õigusnõunik.

Õigusnõunik on justiitsministeeriumi tegevusloa komisjonis õigusalaseks nõustamiseks tegevusloa saanud isik, kes ei ole advokaat. Seejuures antakse tegevusluba vaid seaduses nimetatud viies tegevusvaldkonnas: kindlustusasjad, maksuasjad, välisriikide õigus, tollindus ja kaubamärgi- ja patendiasjad (§ 7).

Riiklikku õigusabi osutavad avalikud õigusnõunikud, kes on riigiametnikud.