16. detsember 1996 kell 22:00

Õigusteenuste alal võib tekkida monopol

Kui 1995. aasta sügisel valmis õigusteenuse seaduse eelnõu, nägid advokaadid eelnõus ohtu oma sõltumatusele, kuna advokatuur kavatseti allutada justiitsministeeriumile. Advokatuuri juhatus arutas eelnõu ja asus seisukohale, et õigusabi andmist ja advokatuuri tegevust tuleks reguleerida kahe erineva seadusega. Nüüd on advokaadid oma tahtmise saanud. Ilmavalgust on näinud kaks uut seaduseelnõu -- õigusteenuse seaduse eelnõu ja advokatuuri seaduse eelnõu.

Prokuröridel kui advokaatide vastastel kriminaalmenetluses prokuratuuri seadusega igatahes nii hästi läinud ei ole. Prokuratuuri kui ametkonda tahetakse prokuratuuri seaduse uue eelnõu kohaselt pigem likvideerida ja asemele luua amorfne ollus nimega prokuratuur, mida oma äranägemise järgi majandab ja oma tahte järgi vormib justiitsministeerium.

Paralleelselt 1996. aastal välja töötatud õigusteenuse seaduse eelnõu § 5 määratleb õigusteenuse osutaja mõiste, sätestades, et õigusteenuse osutaja selle seaduse tähenduses on advokaat, õigusnõunik ja avalik õigusnõunik.

Sellega tahetakse nimetatud eelnõude autorite poolt piirata õigusteenuse osutajate ringi ning praegu näiteks õigusbüroodesse koondunud juristidel ja üksikjuristidel ei ole enam kohta ühe teenuseliigi -- õigusteenuse osutamise -- turul.

Tundub, et need taotlused ei ole kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduse § 29 sätestab, et töötajate ja tööandjate ühingutesse ja liitudesse kuulumine on vaba.

Kui kaks inimest on lõpetanud näiteks Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja ülikool on neile juristidiplomit andes tunnistanud mõlemad juristikutse vääriliseks, on mõlemal õigus minna õigusteenuse pakkujana turule, ka sellel, kes ei soovi ühineda kutseühendusse -- advokatuuri.

Kehtiva kriminaalmenetluse koodeksi § 36 soovitakse muuta nii, et sealt jääksid välja kõik teised isikud kaitsjatena peale advokaadi ja avaliku õigusnõuniku.

Põhiseaduse § 21 aga sätestab, et kuriteos kahtlustatavale antakse viivitamatult võimalus valida endale kaitsja (mitte advokaat).

Kui praegu kehtiva tsiviilkohtupidamise seadustiku § 81 lõike 1 punkti 6 järgi võib esindajaks kohtus tsiviilasjades olla ka muu isik, keda asja läbivaatav kohus lubab olla asjas esindaja, siis uue tsiviilmenetluse seadustiku eelnõu järgi sellist võimalust enam ei ole. Nimetatud eelnõu § 85 lõige 1 punkt 5 sätestab, et esindaja kohtus võib olla muu isik, kelle õigus olla lepinguline esindaja tuleneb seadusest. Seaduseks on aga õigusteenuse seaduse (praegu veel eelnõu) § 5, mida juba nimetasin, ja seal on kirjas vaid advokaat, õigusnõunik ja avalik õigusnõunik.

Õigusnõunik on justiitsministeeriumi tegevusloa komisjonis õigusalaseks nõustamiseks tegevusloa saanud isik, kes ei ole advokaat. Seejuures antakse tegevusluba vaid seaduses nimetatud viies tegevusvaldkonnas: kindlustusasjad, maksuasjad, välisriikide õigus, tollindus ja kaubamärgi- ja patendiasjad (§ 7).

Riiklikku õigusabi osutavad avalikud õigusnõunikud, kes on riigiametnikud.

Seejuures osutavad nad õigusabi vaid neile, kes ei ole suutelised tasuma õigusteenuse eest. Teised peavad minema advokaadi juurde.

Advokaat on äriseadustikust tulenevalt ettevõtja, kes võib koos teiste advokaatidega ühineda äriühingutesse. Sellest tulenevalt on kummaline, et advokatuuri püütakse serveerida kui avalik-õiguslikku juriidilist isikut (eelnõu § 2 lõige 1).

Põhiseaduse § 31 ütleb, et Eesti kodanikel on õigus koonduda tulundusühingutesse ja liitudesse. Eesti kodanik, kes soovib osutada õigusteenust, ei peaks kuuluma kohustuslikult advokatuuri ja advokaadiühingusse.

Eeltoodust tulenevalt ei ole mingit advokatuuri seadust vaja.

Vastasel korral võiksid näiteks rätsepad monopoliseerida endale õmblusteenuste turu.

Hetkel kuum