Kultuurimälestiste kurb nimekiri

Esialgse kokkuleppe kohaselt pidanuksid nimekirjad ilmuma ühe aasta jooksul alates muinsuskaitse seaduse kehtima hakkamisest, s.o 1994. aasta aprillist, kuid seda ei juhtunud.

«Kui ma neid nimekirju lähemalt uurima hakkasin, tekkis mõte, et peale muinsuskaitseameti sekretäri polegi keegi neid nimekirju lähemalt vaadanud. Toonane minister Kreitzberg lihtsalt kirjutas alla ja ongi kõik,» ei varja Kangropool oma nördimust.

Alates 1973. aastast on Eestis olnud kümmekond kaitsmist vajavate objektide loetelu. Äsja valminud nimekiri on pea identne võrreldes ENSV ajal tehtud nimekirjadega.

«Kultuurimälestiste nimekirjade koostamisel rakendati süsteemi, et nimekirjad liideti kokku nagu herneid lükitakse ühe nööri otsa, kusjuures keegi ei vaevunud vaatama, kas mõni hernes on ussitanud või mitte,» nendib Kangropool.

See, mis oli kultuurimälestis viisteist aastat tagasi, on kultuurimälestis seega ka praegu. «On mõttetu tohutul hulgal mälestisi toota, kui nende eest ei ole keegi võimeline hoolitsema,» märgib Kangropool.

Nimekirjas on paarkümmend mälestist, mis pärinevad kaheksakümnendate algusest ja lõpust, seega ei arvestatud vanuselist tsensust. Nimelt alla viiekümne aasta vanuseid mälestisi ei saa muinsuskaitse alla võtta.

Kunstiliselt võib tal olla väärtus, kuid muinsuskaitsega pole nimetatud skulptuuril mitte midagi tegemist, kommenteerib Kangropool kultuurimälestiste nimekirja kantud Tallinna loomaaias seisvat skulptuuri, mis pärineb 1989. aastast.

Nimekirja on näiteks kunstimälestisena kantud Tallinna tehnikaülikoolis asuvad V. I. Lenini pronksist bareljeef ja skulptuur.

Tehnikaülikooli majandusjuhataja Margareta Maaritsa sõnul varastati bareljeef ära. Skulptuuri asukohta majandusjuhataja ei teadnud. Hiljem selgus, et pronksist Lenin vedeleb keldris.

Ajaloolastel on eriline kiindumus kalmistutesse ja uutesse nimekirjadesse on neid kantud üsna mitu. Peale selle on omaette võetud kaitse alla terve rida haudasid.

Samas ei täpsusta muinsuskaitseameti töötajad, kas kaitstakse haua asukohta, säilmeid või hoopis kujundust, räägib Kangropool.

Muinsuskaitseseadus näeb ette, et haud on kinnismälestis ja kaevetöid seal teostada ei tohi. «Mida surnuaias veel peale kaevetööde tehakse,» esitab Kangropool küsimuse.

Inimesed, kelle omaksed on maetud näiteks Tallinnasse Metsakalmistule, peavad arvestama, et haud on nüüd ajaloomälestiste nimekirjas. «Ma ei tea, kas ma saan ennast isa kõrvale matta või pean juba eluajal muinsuskaitseametilt hakkama luba taotlema. Ehk nad ei annagi mulle luba, sest mul ei ole riigi muinsuskaitseametiga häid suhteid,» avaldab Kangropool arvamust.

Ka näeb seadus ette, et kaevetööd mälestisel tuleb kohe peatada, kui leitakse inimluid.

Rahumäe kalmistu juhataja Dagmar Kuusiku sõnul toimus alles hiljuti matmine Jakob Westholmi matuseplatsile, kuid loa olemasolu pole küll keegi kontrollinud.

Tema ütlusel peaks Rahumäe kalmistu ajaloomälestisi kaitsma, aga seda ei suudeta teha. Korras on ikkagi need hauad, millel on olemas omanikud. Riigi muinsuskaitseamet meile küll raha pole andnud, lisab Kuusik.

Kultuurimälestiste nimekirja kuuluvate objektidest on sadakond salastatud asukohaga. Sooviga neid lõhkumiste ja varguste eest kaitsta.

Samas on salastatud mälestiste taga vanade nimekirjade numbrid, mis esinesid ka Eesti NSV teatajas või tolleaegsetes määrustes.

«Pole midagi lihtsamat kui minna raamatukokku ja järgi vaadata. Mis sellest salastatusest siis kasu on,» küsib Kangropool.

Peale selle on nimekirjades Kangropooli väitel palju vigu, aadressid ei ole õiged, esineb nimede valesti kirjutust, ka terminoloogia ei ole ühtlustatud.

Kultuurimälestiste nimekirju arutati Tallinna linnavolikogu kultuurikomisjonis ja need tunnistati kõlbmatuks.

Nimekirjade moodustamise komisjon käis koos kaks korda ja riigi muinsuskaitseameti peadirektor Jaan Tamm lubas esitada vastavad ettepanekud, märgib Kangropool.

Suvisel kultuurikomisjoni istungil leppisid osapooled kokku, et valmivad mõned nimekirjad ja need vaadatakse sügisel koos üle.

Tegelikus elus läks kõik teisiti ja varsti tuleb neid nimekirju hakata ümber tegema, nendib Kangropool.

Jaan Tamme väitel on üldjuhul kultuurimälestistel olemas omanikud, rahastatakse vaid neid mälestisi, millel omanik puudub.

Sel juhul tekib küsimus, miks on üldse vaja nimekirjadesse kanda objekte, mille eest nagunii ei hoolitseta, apelleerib Kangropool.

Järgmise aasta riigieelarveprojekti kohaselt saab muinsuskaitse 17 miljonit krooni. Jaan Tamme sõnul oleks vajadus aga 250--350 miljoni krooni järele.

Praegu jõuab muinsuskaitseamet korras hoida vaid üksikuid omanikuta objekte, räägib Jaan Tamm.