Eesti imagost

Eesti ei ole naaberriikide hulgas turvalisuse seisukohast just kõige paremas kirjas. Detsembris ilmus Rootsi ajalehes Expressen järjekordne lugu sellest, kuidas vormis mehed viisid Viru hotelli juures endaga kaasa Kadaka turgu külastanud rootslased Jani ja Peri ning võtsid neilt ära raha ja CD-plaadid. Ära varastati ka nende Mare Balticumi kajutisse jäetud raha.

Soome lehest võib leida pealkirja alt «Maffia tegutses keset päeva Tallinna vanalinnas» artikli sellest, kuidas ühel mehel varastati päeval Viru tänaval rahakott. Paraku pole need ainsad ja isegi mitte harvaesinevad näited põhjanaabrite Eestit puudutavatest kirjutistest.

See, kas tegemist on faktidel põhineva looga või reisikindlustuse ärakasutamiseks välja mõeldud jutuga, jääb aga lugejatele teadmata.

Kuna Soome ja Rootsi on turismiturul meie konkurendid, siis avaldatakse sageli Eestit kohta ebaobjektiivset või suisa valeinformatsiooni lausa rõõmuga. Estonia katastroof pani paljud rootslased Eestist halvasti mõtlema ning siiani on nad Eestit puudutavat negatiivset infot vastu võtma vägagi altid. Vaatamata sellele hakkas Eestit külastavate rootslaste arv eelmisel aastal taas suurenema.

Kuigi ametlike andmete saamine Eestit külastanud välismaalaste tapmiste kohta osutus võimatuks, meenub mulle esimese hooga vaid jõulude ajal autosse põlenud soomlane. Ilmselgelt ei olnud see ainus juhtum, kuid selge on see, et turiste Tallinnas lihtsalt niisama ei tapeta ja rahakotte röövitakse üle ilma.

Eesti riigi kohus oleks aga väga aktiivselt korraldada seminare ja levitada informatsiooni, et siin on siiski turvaline. Või vähemalt ei ole siin ohtlikum kui Soomes, Rootsis või ükskõik missuguses lähiriigis. Jutt, et meil ei ole palju kuritegevust, pole just parim reklaam. Rohkem auru tuleks kulutada sellele, et rääkida, mis meil on.