Hõõguvate silmadega eru-tusest plahvatamas naised ja mehed nihelevad oma tööpostidel ja ootavad kibeledes tööpäeva lõppu. Kannatamatult põlvi kokku pekstes ja küüsi närides tunduvad tunnid neile ülekohtuselt pikad ning töö tüütum kui kunagi varem. Nende meeled on pingul õhtuses telesaates väljaloositavast miljonilisest jackpotist, mis võib kaasa tuua kauaoodatud vabaduse, kuid ka seninägematud probleemid. Õhtuni aga on veel aega.
Niipalju aega, et jõuab pärast tööd veel kõiki muid kohustusi hüljates seista konkurentidest kaaskodanikke põrnitsedes lototerminaali piletisabas, et tormata siis koju televiisori ette väriseva käega ristikesi vedama ja olla üks tuhandetest, kes hilisõhtul diivanilt üles kargab, pileteid puruks rebides pliiatsi nurka viskab ja hõiskab: «Põrguvärk, jälle ei vedanud!»
Muidu põhjamaiselt tarmukad ja kaalutlevad eestlased ei erine lotohulluses teistest rahvustest millegi poolest. Riigifirma Eesti Loto funktsionäärid võivad heameelest käsi plaksutada, sest nende levitatud hasartmängupisik nakatab inimesi kiiremini kui paljukirutud gripp. Hea näide on möödunud nädalal laviinina lotomängijaid riskima meelitanud Bingo loto, mille pileteid müüdi üle kahesaja tuhande.
Lotoäri on Eestis käima läinud täistuuridega, külvates enda ümber põhjendamatuid unistusi, rutiinset hasarti ja kadedust. Riikliku Eesti Loto ja mittetulundusühingute Fortuuna ning Eesti kultuurifondi õnnerattad peavad käesoleval aastal riigieelarvesse jahvatama ligi kolmkümmend miljonit krooni. Summa, millest saavad kaudselt turgutust sport ja kultuur ning mis järgmistel aastatel kahtlemata tublisti suureneb. Eesti Loto on selleks eeldused loonud korralike lototerminaalide ja põnevate mängudega. Riik on aga suutnud lotoärist eemal hoida petturid, kes tuhandete õnnemängijate panuseid meelsasti oma kaukasse ajaks.
Lotondusel on kindlasti ka oma negatiivsed küljed. Lotosid kipuvad mängima enamasti vähekindlustatud elanikkonna esindajad, lootes niigi nappe sääste kulutades kinni püüda oma sinilindu. Samal ajal kinnitab Tallinna tehnikaülikooli professor Leo Võhandu Postimehele, et Eestis läbiviidavad loteriid pole hasartmängud, vaid röövimine ja täielik raha tuulde loopimine, sest mängijad kaotavad poole mängupandud rahast.
Kuna meie lotondus on veel lapsekingades, ei anna lotomängijad endale aru, miks ja millist lotot mängida. Arenenud riikides on lotondus üks spondeerimise vorme -- ostes pileti tead, et kui ei võida, toetad vähemalt kultuuri, sporti või lasteasutusi.
Lotonduse arenedes ja võidusummade suurenedes kaasnevad psüühilised probleemid. Vähekindlustatud inimese psüühikale võib ootamatult sülle kukkunud mitu miljonit negatiivset mõju avaldada, see ei jäta mõjutamata ka ühiskonda. Suurbritannias ollakse mures sellepärast, et suured lotovõidud on üleöö sünnitanud tavalistest inimestest kümneid uusi miljonäre, kes rikuvad ühiskondlikku tasakaalu ega oska oma rahaga midagi mõistlikku peale hakata.
Loodetavasti säilib siinsetel inimestel külma närvi nendest ohtudest mööda laveerida, seda enam, et inimlikel tunnetel tantsivad hasartmängud on oma esimesed ohvrid ühekäeliste bandiitide tagant juba leidnud. Lotovõitja võib saada väga õnnelikuks, kui jätkub mõistust seda õnne kinni hoida.
Seotud lood
Kõik teadsid Helenet (42) kui sooja ja elava iseloomuga edukat naist. Tööl olles oli ta asjalik ning kodus tegeles laste ja majapidamisega. Õhtuti premeeris ta end tihti pokaali veiniga, et igapäevaseid muresid vaigistada ja stressi leevendada. Viimasel ajal vaevles ta aga unetuse käes ja ka lähedaste sõnul hakkas ta oma sära kaotama. Enese teadmata viis pidev veinitamine naise sügavamale alkoholi lõksu ja õhtusest lõõgastusrituaalist sai hoopis uneprobleemide põhjustaja. Helene jagab oma lugu, kuidas ta sõltuvusest vabanes ja enda elus uue lehekülje keeras.