Oru turbakombinaadi ümber toimuv ei ole klassikaline pankrotilugu. Ei ole ettevõtet, mille kaupa keegi osta ei tahtnud ning mille tegevus seetõttu oleks vaikselt hääbunud. Orul oli sõlmitud Rootsi firmaga Söder Energi AB leping 160 000 tonni turbabriketi tarnimiseks. Möödunud aasta 1. septembrist kuni selle aasta 31. augustini pidi tehas saatma Rootsi 80 000 tonni briketti.
Tegelikkus on aga hoopis teistsugune. Tehas seisab ja Rootsimaa randa ei suundu kilogrammigi turbabriketti. Meedia vahendab laiale avalikkusele verdtarretavaid kirjeldusi Oru asula lastest, kelle päevane toiduratsioon koosneb üksnes teest ja saiast ning kes koolitundides nälja kätte minestades kokku kukuvad. Töölised mässavad ja piiravad kombinaati, nõuavad tehase juhtidelt, et nood oma taskust maksaksid neile kinni saamata jäänud mitme kuu palga.
Kui karmi järjekindlusega kavatsetakse järgida ka pankrotihalduri sõnu, et pankroti väljakuulutamise järel töölistele makstud palgaraha tuleks tagasi korjata, võib oodata Orul täieliku rahvamässu puhkemist. Venekeelsel ja emotsionaalsel Ida-Virumaal ei jääks see sündmus väljapoole poliitikat. Oru puhul ei ole tegemist Võhma või Järvakandi pankrotipesadega, kus inimesed vaikselt oma muret kurtes kodus istuvad, peenramaal kurke kasvatavad ja jõudumööda teisi töökohti püüavad leida.
Oru katastroofi põhjusi on mitu. Septembrist oktoobrini laastasid kombinaati suured tulekahjud turbaväljadel, mistõttu polnud võimalik töölistele tööd anda, turvast välja vedada ega müüa. Krõbedate külmade ja rohke lumega üllatanud talv lisas raskusi veelgi. Võib vaid loota, et kevadel tulekahjud turbaväljadel uuesti ei puhke.
Eraldi nüansi lisab Oru probleemile ka aasta algusest kehtima hakanud totter valitsuse määrus, millega kehtestati kindel nimekiri nendest sadamatest, mille kaudu tohib Eestist välja vedada taimseid produkte. See peatas turba väljaveo Ida-Virumaa suurimast sadamast Kundast. Ühtlasi tabas hoop valusalt ka Oru turbakombinaati, mis pidi nüüd hakkama vedama turvast Tallinnasse ja tegema seega üha suuremaid kulutusi transpordile.
Samas jääb kummitama ka mõte, et Oru pankrot on tahtlikult tekitatud. Teisiti öeldes -- kuritahtlik pankrot. Praegusel hetkel pürgib Oru turbakombinaadi pankrotihalduri Andres Kuuse sõnul kolm firmat turbakombinaadi erastajaks. Firmade nimesid ei taha pankrotihaldur targu mainida. Näib, et peatse erastamise ootuses on Oru kombinaadi tegevust tahtlikult saboteeritud, et erastamishetkeks selle hinda võimalikult alla viia.
Turbabriketi tootmine on Eestis tulus tegevus, seda eriti Põhjamaid vallanud keskkonnakaitsebuumi valguses. Teised Eesti turbakombinaadid -- Tootsi ja Sangaste -- on igati edukad ja kasvatavad oma käivet. Oru katastroof ei saa selliste kasvutendentside juures jätta kahtlusi tekitamata. Tähelepanuväärne on ka see, et pankrotti läinud Oru kombinaadi endine omanik AS Mikskaar on kogu protsessi jooksul vaikinud, püüdmata seega eirata võimalust end Oru pankroti kiirendamises kahtlustada.
Aga ikkagi jääb selgusetuks, miks valitsus ei võtnud suure kriisi vältimiseks Orus aegsasti midagi ette. Eriti kui juba eelnevalt oli hoiatus Võhma lihakombinaadi pankroti kogemuse näol olemas. Tõsi, reedel eraldas valitsus Oru abistamiseks 2,2 miljonit krooni. See aga ei võta süüd majandusministeeriumi ametnikelt, kellele Orus paisuvad probleemid olid ammu selged. Katastroofi vältimiseks ei võetud aga mitte midagi ette.
Seotud lood
Arvutipargi renditeenus on mugav, säästlik ja (tuleviku)kindel. Green IT tegevjuht Asko Pukk usub, et ettevõtete äriline fookus peab alati olema enda põhitegevusel, sektoril, mida teatakse peensusteni, et olla konkurentidest paremad – just selleks vajaliku aja ja raha renditeenus vabastab.