Astlanda võla päästis vana pankrotiseadus
Ostutehing toimus kolm päeva enne uue pankrotiseaduse jõustumist, mis keelab pankrotistunud firma võlgade ülesostmise. Läinud aastal loovutas Vilmoni üks aktsionäre, SRV Kinnisvara osa Astlanda kinnistule seatud hoonestusõigusest 5,1 miljoni krooni eest Hoiupangale, kes rajab sinna oma peakontorit. Kuni käesoleva aasta 29. jaanuarini oli aga lahendamata endise Sotsiaalpanga õigusjärglase ESB Finantskontori 5,7 miljoni kroonine nõue pärast ASi Astlanda pankrotistumist krundi omanikuks saanud ASi Vilmon vastu.
29. jaanuaril ostis Vilmon üles ligi kolmandiku Ühispanga 15mln nõudest ESB Finantskontori vastu ning samal päeval kirjutasid Vilmoni esindaja vandeadvokaat Üllar Talviste ja Finantskontori pankrotihaldur Urmas Tross alla kokkuleppele, mille kohaselt tasaarveldati nn külmutatud rahaga Vilmoni võlgnevus Finantskontori ees.
1. veebruaril kehtima hakanud uue pankrotiseaduse järgi oleks niisugune tehing õigustühine.
AS Astlanda ja tema tütarfirma Astlanda Balti Kaubanduskeskus laenasid aastail 1991--1993 omaaegsest Estexpangast ühtekokku 8,5 mln krooni, mis paberite järgi kadus Jüri Krafti ja Jüri Veski juhtimisel nn Astlanda auku, kuhu praegu on kerkimas Hoiupanga peahoone. Astlanda pankrotiprotsessi alustas Estexpanga õigusjärglane Arengupank.
Oktoobris 1994 moodustasid SRV International, SRV Kinnisvara ning Arengupank ASi Vilmon, üritades sellega Astlanda laenu päästa. 8,9 mln krooni kulutanud Astlanda aktsiad läksid umbes 700 000 krooni eest SRV Internationali valdusse.
Üheaegselt Vilmoni asutamisega sõlmiti ka uus laenuleping, millega 8,5 mln hinnati ümber 6,2 mln krooniks, mille Vilmon pidi Arengupangale tasuma. 180 000 kroonise sissemakse Vilmoni aktsiakapitali tegi juba Arengupanga õigusjärglane Sotsiaalpank pool aastat hiljem. Viimasele läks üle ka 6,2mln laen, mille Vilmon pidi tasuma kahes järgus: 0,5 mln kohe ja 5,7 mln hiljem.
Kümme päeva hiljem, 24. oktoobril 1994, sõlmis tollane Arengupanga ja hilisem Sotsiaalpanga juhatuse esimees Ardo Kamratov iselaadse käenduslepingu ASiga UCIG, mis kuulus talle endale. UCIG võttis Sotsiaalpanga ees kohustuse Vilmonile üleläinud laenusumma 6,2 mln krooni kätte saada, kusjuures preemiaks oli määratud 45% kogu laenusummast ehk ligi 2,8 mln.
6. detsembril teatas UCIG Sotsiaalpangale, et 0,5 miljonit on käes. 275 000 krooni sellest loovutas Kamratov Sotsiaalpangale, ülejäänud 225 000 jättis aga endale. Tegelikult oli selle 0,5 miljonit krooni lubanud SRV International niikuinii ära maksta. 5,7 miljonit jäigi aga rippu kuni käesoleva aasta 29. jaanuarini.
Mais 1995 jõudsid UCIG ja Sotsiaalpank sõlmida veel ühe kokkuleppe, millega kinnitati taas, et 45% Sotsiaalpanga nõudeõigusest Vilmoni vastu on läinud kroonise leppetasu eest ASile UCIG.
Aprillis 1996 sõlmiti veel üks lisalepe, millega Vilmon kinnitas oma võlga Sotsiaalpanga õigusjärglase ESB Finantskontori ees. Mullu oktoobris toimus aga Vilmoni aktsionäride erakorraline koosolek, kus tehti SRV Internationali ja SRV Kinnisvara esindajaile ametlikult teatavaks, et Vilmoni kolmanda aktsionäri õigusjärglane ESB Finantskontor on pankrotis.
Finantskontori pankrotihaldur Urmas Tross tegi teistele aktsionäridele ettepaneku osta ära Finantskontorile kuuluvad Vilmoni aktsiad ja kustutada ühtaegu ka 5,7mln võlg. Trossile vastati eitavalt, viidates asjaolule, et lepingu järgi tuleb vaidlused lahendada Stockholmi kohtus. Astlanda krundil tegi Hoiupank samal ajal hoogsaid ettevalmistusi ehitustöödeks. Pooled jõudsid kokkuleppele 29. jaanuaril, mil Hoiupanga uus peahoone oli kerkinud juba IV korruseni.
Urmas Tross peab tehingut soodsaks, sest see parandas Finantskontori võlausaldajate seisu. Ühispanga lootusi oma 15mln laenu (nüüd küll juba 9mln) tagasi saada pidas Tross nullilähedaseks.