Persson saab vasakult ja paremalt

Rahandusministrina lahendas ta Rootsi terava riigivõlaprobleemi. Võtnud üle Ingvar Carlssonilt sotside liidri ja hiljem ka peaministri koha, lubas ta pärast 1990. aastate alguse teravat kriisi juhtida Rootsi tagasi jõukuse ja heaolu teele. Nagu Soome peaministergi, lubas ta töötust sajandivahetuseks poole võrra vähendada. Nüüd, aasta hiljem on tööta 13,3% tööjõust ehk rohkem kui ei kunagi varem.

Sotsiaaldemokraatide toetus on pärast 1994. a valimisi langenud 45 protsendilt 26,5-le. Persson on jõudsalt kärpinud riigieelarve puudujääki ja riigivõlga ning muutnud Rootsi rahaliidukõlblikuks, kuid Rootsi astumine 1999. a EMUsse pole kindel, sest nii sotsiaaldemokraatlikus parteis kui ka rahva hulgas on sellele suur vastuseis.

Pettumuseks on 1996. a sisemajanduse kogutoodangu ainult kaheprotsendiline kasv. Põhiliselt on selle taganud eksporditööstus. Rootsi investeeringute tase on arenenud riikide seas üks madalamaid.

Sotsiaaldemokraatlikus parteis tegutseva riikliku sektori suure lobby survel on Persson lubanud taas suurendada riiklikke kulusid ning lubanud täiendavalt eraldada 10 miljardit Rootsi krooni hõive tagamiseks. Samas ei nõustu peaminister liberaliseerima jäika tööturgu ja kärpima makse, mis on tekitanud finantsturgudel kahtlusi valitsuse strateegia suhtes.

Ebapopulaarne on olnud sotside ja keskerakonna valitsuse tuumajõujaama sulgemise otsus, mille vastu on teravalt protestinud tööstusringkonnad. Kuigi eesmärk on ökoloogiliselt puhas ühiskond, võib see otsus suurendada energiakulu ja takistab hõive kasu.

Kuid Perssoni põhihäda on see, et ta pole suutnud leida selget arengusuunda oma erakonnale, mis 1990. a algusest, kui tekkisid Rootsi heaoluühiskonna raskused, on vaevelnud sisekriisis. FT