Kaitsetollid teevad hea veelgi paremaks
Eesti liigub jätkuvalt katast-roofikursil. Meie poliitikud ja ärimehed saevad palehigis oksa, millel ise istuvad. Samal ajal unistab iga ettenägelik Eesti kodanik sellest, et saaks tarbida ainult kodumaiseid, tervislikke ja keemiliselt puhtaid toiduaineid teadmisega, et seeläbi kasvab riigi jõukus. Olgu need toiduained pealegi praegusest natuke kallimad, hinnavahe korvab see, et raha läheb inimeste kätte, kes teavad kõige paremini, mis meile kõigile hea on.
Äripäev on täna, 1. aprillil, seisukohal, et kaitsetollide kehtestamine ja põllumajanduse üldise toetamise suurendamine on muutunud möödapääsmatuks tõsiasjaks, millele ükski poliitik ei tohiks vaadata läbi sõrmede. Viimased aastad on valitsus ja riigikogu järjekindlalt ignoreerinud maaparteide esindajate soove muuta Eesti eesrindlikuks agraarmaaks, taastades laulva revolutsiooni eelsed tootmismahud. Nüüd on aeg teha põhjendamatult liberaalsele üleminekuperioodile lõpp ja asuda oma inimeste kaitsele.
Praegu moodustab põllumajanduse osakaal sisemajanduse koguproduktist erinevatel hinnangutel vaid vaevalt kuus kuni kaheksa protsenti -- näitaja, mis pidevalt kahaneb.
Kui me niimoodi jätkame, peame mõne aasta pärast kurvastusega tõdema, et oleme ennast Soome margariinitootjatele ja USA broilerinuumajatele koos saba ja sarvedega maha müünud, suutmata ise oma toidulaua eest hoolitseda. Raske on ette kujutadagi, mis siis veel juhtub, kui sellises situatsioonis peaks vaenlane maale tulema.
Õnneks on siinsamas Eestis olemas mehed, kes suudavad edukuse eufooriat tasakaalustada ja konkreetsete arvutustega rahvale tõestada, et kaitsetollid pole mingisugune tont, vaid täiesti loomulik majanduse reguleerimise hoob, mida kasutatakse enamikus maailma arenenud riikides. Seda teevad nad valitsevate ringkondade kiuste, kes on pankurite, töösturite ja vahendajate lobby hüpnoosi all.
Pelgalt arvandmetest ja ana- lüüsist jääb aga tollide rakendamisel väheseks. Vaja on ka tugevat poliitilist tahet. Oma eesmärkide saavutamiseks peavad seni tagasihoidlikkust ja soliidsust üles näidanud maaparteide saadikud tegema suuremaid pingutusi ja tooma paremaid ohvreid. On aeg praktiliselt nulltoetusega Koonderakonna selja tagant välja astuda, näidata koondmeestele nende koht kätte ja võtta võim, mis tegelikult maameestele kuulub. Seejärel on juba lihtne viia sisse kaitsetollid, dotatsioonid ja subsiidiumid, mida meie põllumajandustootja jõukuse kogumiseks hädasti vajab.
Seda kõike ei saa muidugi teha kampaania käigus, nagu vanasti moodustati kolhoose, vaid tasa ja targu. Sotsiaalne turumajandus peab andma kõigile võrdsed võimalused ennast realiseerida nendes tingimustes, mida riik oma kodanikele kehtestab. Tänasel päeval on hädatarvilik kehtestada igal tasandil toetus põllumajandusele, sest see on ainus variant, mis tagab rahva püsimajäämise ka pärast seda, kui välismaised odavad, ebakvaliteetsed ja konservantidest pungil toiduained peaksid meie lettidelt kaduma.