8 aprill 1997

Milline on ametniku auto?

Omal ajal, kui küsimus üles tõusis, tegelesin sellega üpris kõvasti. See variant, mille rahandusministeerium välja töötas, oli küllaltki karm. Valitsuses ta ei läinud läbi teiste ministeeriumide vastuseisu tõttu. See nägi ette, et riigiametnikest (minister ei ole ametnik, vaid poliitik) olid autod ette nähtud kantsleritele, maavanematele ja ametite peadirektoritele. Peale selle oli lubatud veel teatud erisused, kui selleks annavad nõusoleku riigisekretär ja rahandusminister. Kõike on tihti võimatu ette näha ja kogu seda ringi kindlaks määrata. Ülejäänud on ministeeriumide autod, mida kasutatakse vastavalt sellele, kuidas ametnik autot vajab. Ta lihtsalt tellib selle.

Igal ministeeriumil ja ametil võis olla teatud arv autosid. Maksimaalselt kolm autot ametitele, kus oli kuni 50 inimest (v.a politsei-, piirivalve- ja tolliamet) peakontori jaoks ja üks auto maakondade harukontoritesse. Selle lahendusega me oleks autode arvu väga palju kokku tõmmanud. Üle poole.

Ametnike ring, kellel on õigus ametiautole, peaks olema väga väike, ainult tippametnikud.

Hinnaklass. Ma arvan, et tippametniku auto kuni 300 000 krooni koos käibemaksuga on väga normaalne. Ametite juhtidel, kantsleritel ja maavanematel ei ole kindlasti rohkem vaja. Ministeeriumi auto võiks olla kuskil 180 000--200 000 ringis. Kusjuures ma arvan, et autod peaksid olema küllaltki tavalise sisseseadega. Mitte mingeid kõlareid tuhandes kohas, mitte mingeid nahkistmeid, kümneid konditsioneere, katuseluuke ja tumedaid klaase -- see on kõik liigne luksus, mida ei tohiks lubada.

Riik on kasutanud ame-tiautodena liiga kalleid autosid. Küsimus on eeskujus, mida riik annab. Kuidas saab nõuda inimestelt kokkuhoidu, kui rääkijate endi sõnad ja teod lähevad lahku. Üldjuhul peaks kehtima reegel, et ametiasju aetakse isikliku autoga, mille suhtes siis kasutatakse kompensatsioonimehhanismi. Võib ette näha mingi esindusfunktsiooni täitmiseks üks-kaks esindusautot.

Kõrgetel kohtadel olevate inimeste staatus ja sissetulek peaks võimaldama isikliku auto omamist. Oma autoga ametiasjade ajamisel toimub tunduvalt efektiivsem ressursi kasutamine.

Tuleb lähtuda süsteemist, mille jaoks keegi autot kasutab. Ühel ministeeriumil ja maavalitsusel võiks olla üks esindusauto. Ülejäänud oleksid n-ö karussellautod, mis sõidaksid nii, nagu kellelgi vaja on.

Teine küsimus on see, et suurettevõtete inimesed teenivad palka, mille eest saavad liisida või rentida endale ametisõitudeks korralikke autosid. Mina näeks väljapääsu selles, et riigiametnikele hakataks maksma sellist palka, et ta oleks samuti võimeline võtma endale kasutusrendiga auto ja sõitma sellega töösõite. Milline ametnik ei tahaks omada autot.

Hetkel kuum