14 mai 1997

Eesti Telefoni huvidest vastuolulised arusaamad

Tänavu 1. mail tõusid Eesti Telefoni tariifid keskmiselt 12 protsenti. Miks?

Toomas Sõmera: Rahvusvaheliste kõnede tariifid peavad alla minema. Arvestada tuleb ka sellega, milliste tariifide järgi helistatakse teistest riikidest meile. Riigisisene kaugekõne on praegu enam-vähem õiges hinnas. Kohalike kõnede tariifid on naaberriikide omadest viis kuni kümme korda madalamad. Need peavad tõusma, sealhulgas liitumismaks, kuumaks ja minutimaks. Meie äriplaani järgi peaks minutimaks viie aastaga jõudma 60 sendini, ühtlustuvad riigisisese kõne ja riigisisese kaugekõne maksumused.

Tõnis Palts: Väidan, et kohaliku kõne tariife tõstetakse liiga aeglaselt. Tegelikult peaks seda tõstma nii kiiresti ja palju kui võimalik, et see jõuaks normaalsele turutasandile. Praegu ei saa keegi tulla turule normaalse hinnaga. Mina teeksin ettepaneku tõsta minutimaks juba homme 60 sendini, kui suudaks tasakaalustada poliitilist survet selle vastu.

Sõmera: Võta see surve tasakaalustamine ka enda peale.

Palts: Madal hind on petlik, kuna see makstakse kinni kaugekõnede arvel. Öeldakse, et näiteks Hansapank räägib rohkem kui inimene maalt ja maksab vahe kinni. Ei maksa, sest Hansapank paneb selle raha mõnele oma teenusele ikka otsa. Lõpuks maksab selle enesepettuse kinni tavatarbija. Eesti Telefon ei tööta normaalse majandusettevõttena, kuna ei saa järgida normaalset majandusolukorda, teiseks ei teki turul konkurentsi.

Sõmera: Me töötame siiski normaalse ettevõttena. Eraldi küsimus on ristsubsideerimine, kus rahvusvaheliste kõnede kasumi arvel subsideeritakse kohalikke kõnesid ja äriklient subsideerib eraklienti. Konkurentsi alguseks kontsessioonilepingu lõppedes peab see ära kaduma või jääma minimaalseks.

Sõmera: Valitsus võib tõesti mitte nõustuda uute tariifidega. Seni on nad kahel aastal nõustunud, kuna eelpoolräägitud filosoofia on valitsusele arusaadav.

Olev Künnap: Kui Soomes tekkis mitme operaatori konkurents, siis hakati rohkem investeerima, hinnad kukkusid, kuid kõik osalised on senini kasumis. Monopoli tingimustes ei ole Eesti Telefonis mingit survet alandada oma kulusid ja tõsta efektiivsust.

Sõmera: Liitumis-, kuu- ja minutimaksud on meil võrrelduna Euroopa riikidega kuni neli korda odavamad. Kui kontsessioon aastal 2001 lõpeb, siis tuleb vähemalt rahvusvahelisse sidesse kohe konkurents ja hinnad kukuvad. Seda näeb ette ka meie äriplaan. Väliskõnedest võtavad konkurendid meilt umbes 20--30 protsenti.

Jaak Lippmaa: Kui Eesti Telefon ei taha liialt kaotada, siis tuleb tal valmistuda nii konkurentsi tekkeks kui tulude struktuuri oluliseks muutmiseks.

Palts: Siin on põhimõtteline vahe, kas me valmistame konkurentsiks ette Eesti Telefoni või majanduskeskkonda. Suurim võimalik mõjutaja on valitsus. Teine küsimus on, kas meie huvi on selles, et üks tugev firma investeerib praegu oma positsiooni säilimisse konkurentsi tekkides, või soovib riik luua keskkonda reaalseks konkurentsiks alates 2001. aastast.

Künnap: Seda ei saa me eriti mõjutada.

Palts: Kuidas ei saa? Me oleme maksumaksjad ja kodanikud. Me oleme valinud omale valitsuse.

Sõmera: Ma olen Paltsiga paljudes küsimustes ühel meelel. Siin olen ma aga eriarvamusel. Eesti Telefon on eelkõige asutatud äriühinguna, mis on kasumit taotlev organisatsioon. Nõuda, et Eesti Telefon lõpetaks investeeringud linna ja teeks ainult maale sidet, on hullem kui sotsialism.

Lippmaa: Riigi seisukohalt vaadates tuleb tekitada ärikeskkond.

Sõmera: Konkurents on täna väga suures ulatuses näiteks andmesidevaldkonnas. Mobiilsides isegi crazy konkurents, nagu on öeldud.

Palts: Konkurents ei ole kunagi crazy.

Mis on kontsessioonilepingu sisu?

Palts: Kontsessioonileping on ühelt poolt garanteering investorile ja teiselt poolt garantii valitsusele.

Lippmaa: Eesti Telefon on siiski kahestunud. Riik on 51 protsenti omanik. Omaniku huvi on maksimeerida kasumit. Siin ei ole riigil aga huvi mitte kasumi teenimises, vaid kontsessioonilepingu kohustustes.

Palts: Küsimus on balansis -- palju on riigil ärihuvi ja palju muud huvi.

Sõmera: Kontsessioonileping on tasakaalustatud õiguste ja kohustustega. Loomulikult on riigile tähtsam huvi, et kõigile saaks pakkuda baasteenust. Riik ei saa äriettevõtet sundida arendama maasidet.

Üle-eelmisel aastal tuli Eesti Telefoni tuludest 57 protsenti Tallinnast, sealhulgas 73 protsenti äriklientidelt. Tänavu on suhe umbes sama. On mõeldamatu, et keegi hakkab üht piirama ja teist soodustama.

Künnap: Kas riik on mänginud Eesti Telefoni suunamisel muud rolli, kui aeg-ajalt öelnud, et ärge tõstke nii kiiresti tariife?

Sõmera: On küll.

Künnap: Väga vähe.

Sõmera: Ju siis saadakse aru, et meie põhimõte on riigile vastuvõetav.

Kas riigi huvid on Eesti Telefoni tegevuses olnud piisavalt esindatud?

Sõmera: On. Coopers & Lybrandi poolt tehtud hinnang kontsessioonilepingu täitmisest oli valitsuses arutlusel. Sellega nõustuti.

Palts: Arvan, et kümne aastaga saab telekommunikatsioonisektoris tarbija seisukohalt saavutada parema tulemuse, kui Eesti Telefoni kontsessioonilepingu kaudu teistmoodi juhtida. Näiteks investeerida linna kümme protsenti vähem ja maale rohkem.

Sõmera: Ei saa, sest linnas suudavad meie teenust osta 90 protsenti potentsiaalsetest klientidest ja maal 73 protsenti. Niimoodi ei sobi, et ehitame maale suure numbrimahu ja linnas on järjekorrad ning telefoninõudlust ei rahuldata ettenähtud ajaks, st aastaks 2000, vaid näiteks viis aastat hiljem.

Palts: Teised võimalikud operaatorid likvideeriksid ise linnas järjekorrad. Peab vaatama arengut mitte ainult kontsessioonilepingu lõppemiseni, vaid näiteks 2010. aastani. Riigi vaatevinklist on tulemus hoopis erinev.

Lippmaa: Riigi jaoks ei ole kasum oluline. Riik võib firmat omada lähtudes strateegilisest huvist, kuid kasumimarginaal olgu null, riigi rahakotiks on eelarve.

Palts: Pole olemas äriettevõtte- või ühingu huve. On omaniku huvid. Ettevõte on vahend huvide realiseerimiseks. Rootslaste ja soomlaste huvi on raha teha, riigi huvi on saada inimeste tasku jaoks maksimaalselt odavalt teatud infrastruktuur. Need huvid on vastu-olus.

Kui kulud ja investeeringud on õiged, siis tuleb tulu vähendada. Tulud tulevad eesti kodanike taskust, pool tulu firma äriväärtusena kuulub rootslastele ja soomlastele. Me laseme end niimoodi röövida.

Sõmera: Mina ei näe küll röövimist.

Palts: Meil on õigus reguleerida, kui palju nad saavad teenida.

Künnap: Seda tehaksegi, äriplaanid on valitsus kinnitanud. Kui sa ei ole rahul, vali uus valitsus.

Lippmaa: Riigi huvi Eesti Telefoni kasumi määramises ei tulene sideseadusest ega kontsessioonilepingust, vaid omandisuhtest 51 protsendi ulatuses. See on koht, kus omaniku, antud juhul riigi huvi saab äriplaani koostamisel kaitsta.

Kontsessioonilepingu lõppedes tekib Eestis sideteenuste konkurents.

Palts: Kui Eesti Telefoni äriplaani eesmärk on hoida võimalikult palju lõpptarbijaid oma käes, siis ei pääse rahvusvaheline konkurents tarbijani.

Künnap: Uuel operaatoril piisab ühendada Tallinnas asuvad eesti suurimad firmad oma võrku. Suur raha tuleb sealt.

Palts: Oluline on, et konkurents tekiks ka kodutarbijale. Kui konkurents tuleb, siis kukub Rootsi Telia hind. Seda nad ei soovi.

Eesti Telefoni omanikul jääb tohutu eelis nendes majades, kuhu ta oma traat- ehk fikseeritud võrgu viis.

Sõmera: Miks? Levicomi gruppi kuuluv Tallinna Kaabeltelevisioon saab oma võrgu kaudu pakkuda telefoniteenust.

Palts: Eesti Telefoni äriväärtusele on kahjulik, kui üks omanik osaleb ka konkureerivas ettevõttes. See on riigile kahjulik. Telia deklareerib, et ei hakka pakkuma Starmani kaudu telefoniteenust. Samas ei ehita tema poolt hõivatud majja enam keegi kaablivõrku. Seega ei muutu lõpptarbija jaoks midagi. Eesti Telefonil on muidugi hea meel, et Telia blokeerib niimoodi konkurentsi tekke.

Lippmaa: Mujal maailmas on sellised asjad üldiselt ära keelatud.

Sõmera: Ma ei kommenteeri kaabellevi seaduse ümber toimuvat. Ootame ära uue sideseaduse. Siis peaks tekkima sõltumatu regulaator. Annaks jumal, et see seadus tuleks hiljemalt aasta pärast.

Palts: Selleks ajaks on Telia ja Tele oma töö ära teinud. Ülejäänud pannakse fakti ette. Kui need jõud, mis pannakse praegu tollipoliitika peale, panna telekommunikatsioonipoliitika peale, siis ei ole kümne aasta pärast enam põllumajanduspoliitikat vaja. Me oleme nii rikkad, et kõik kartulipõllud on tehtud golfiväljakuteks.

Hetkel kuum