Pärimisel saab koos varaga kaasa kadunukese võlad

Sellest aastast hakkas kehtima uus pärimisseadus, kuhu viidi sisse vanas, nõukogudeaegses pärimisõiguses tundmatud mõisted ja seisukohad.

Pärimise aluseks on seadus või pärandaja viimne tahe, mis avaldatakse testamendi või pärimislepinguga.

Seaduse järgi päritakse siis, kui pärandaja ei ole jätnud järele kehtivat testamenti või pärimislepingut. Seadusejärgsed pärijad on pärandaja abikaasa ja sugulased, kes pärivad kolmes järjekorras.

Esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja alanejad sugulased. Teise järjekorra pärijad on pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased ning kolmanda järjekorra pärijad pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased.

Abikaasa pärib esimese järjekorra pärijate kõrval võrdselt lapse osaga, kuid mitte vähem kui ühe neljandiku. Kui esimese ja teise järjekorra sugulasi või vanavanemaid pole, saab kogu pärandi abikaasa.

Seadusejärgsele pärimisele tuleks eelistada pärimist testamendi järgi. Testament võib olla notariaalne või kodune. Notariaalne testament võib omakorda olla notariaalselt tõestatud või notari kätte hoiule antud.

Lisaks sellele võib testaator anda notarile hoiule kinnises ümbrikus oma viimse tahte avalduse. Selle kohta koostab notar dokumendi, millele mõlemad alla kirjutavad.

Võib ka ise teha koduse testamendi, millele testaator alla kirjutab vähemalt kahe tunnistaja juuresolekul. Ka tunnistajad kirjutavad testamendile alla, kuid nad ei pea seejuures teadma selle sisu. Tunnistajaks ei tohi olla isik, kelle enda, sugulase või abikaasa või selle sugulase kasuks testament tehakse.

Pärandajal on õigus teha testament ka ilma tunnistajateta, kirjutades selle omakäeliselt. See kaotab aga kehtivuse, kui testamendi tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja pärandaja ise veel sel ajal elab.

Pärimislepingu sõlmib pärandaja teise isikuga ja selles määratakse, kes saab pärijaks. Lepingus võib ette näha ka teise lepingupoole kohustused, mis on aluseks pärandi saamisele.

Lepingujärgne pärija ei omanda pärandaja eluajal õigusi tema varale.

Pärimislepingut ei või hiljem ühepoolselt muuta, v.a siis, kui isik, kelle kasuks leping tehti, paneb toime kuriteo pärandaja, tema abikaasa või sugulase vastu.

Kuna pärimisleping peab olema notariaalselt tõestatud, peab ka lepingu muutmine või lõpetamine olema notariaalselt vormistatud.

Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa, on neil õigus pärandi sundosale.

Pärijal on õigus pärandit vastu võtta või sellest loobuda. Tuleb aga silmas pidada, et pärast pärandi vastuvõtmist ei saa sellest enam loobuda ja vastupidi. Pärandit ei saa vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud kümme aastat.

Enne otsuse langetamist on õigus teada saada andmeid pärandvara koosseisu ning testamendi või pärimislepingu sisu kohta.

Pärijatel tuleb silmas pidada, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle ka kõik pärandaja õigused ja kohustused (v.a need, mis olid oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna). Võib tekkida olukord, et kui pärandvarast ei piisa pärandaja kõigi võlgade tasumiseks, on pärija kohustatud tasuma need oma vara arvel.

Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, on pärandvara nende kaasomandis. Sel juhul nad valdavad, kasutavad ja käsutavad pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt või nõuavad pärandvara jagamist.

Pärandvara jagatakse vastavalt iga pärija osale nende omavahelisel kokkuleppel. Vaidluse korral jagab selle pärijate nõudel kohus.