Lõbuärist

«Astuge lähemale, härrased! Tehke oma panused!» kuulutavad meelelahutusäri manager'id järjest valjema häälega, sest lõbuürituste haripunkt on käes. Kellel veab, sellele jookseb rahvas viieaastast krooni lehvitades tormi, nagu juhtus Tallinna vanalinna päevade ajal ?oti klubis, kus esines Väikeste Lõõtspillide Ühing.

Kellel ei vea, peab tunnistama ennast avalikult lööduks, nagu festivalikorraldaja Jüri Makarov, kes ei raatsinud Rock Summeri kaubamärki õigel ajal maha müüa. Nüüd on see kahjuks kõvasti devalveerunud.

Õnnestumised ja ebaõnn vaheldumisi, ajavad meelelahutajad võimsa hooga oma karusselle, naljamehi ning muusikuid ringi mööda suuremaid ja väiksemaid asulaid, lootes lõigata priskeid kasumeid.

Aga meelelahutusärisse on siginenud rohkem riski kui kunagi varem, sest raha eest nalja visata ja laulda ihkavad paljud. Turg on triiki täis konkureerivaid festivale, kontserte ja külalisesinemisi. Lõbujanuliste inimeste rahakotid ei kannata aga seda survet välja.

Nii peavad manager'id leppima väiksema kasumimarginaaliga või pillid hoopis kotti panema. Ajad, mil võis hõisata, et kontsert ja mersu, on möödas. Ka ei aita tihti enam uskumusest, et küll popp artist ja normaalse hinnaga õlu äri püsti panevad. Ei pane.

Ka lõbuäris muutub järjest tähtsamaks äriplaan, auditooriumi ning konkurentide tundmine jne. Kes õigel ajal saab aru lihtsatest asjadest, et näiteks teismeliste vanemate rahakotid pole põhjatud, võib ära hoida hullema. Aga võib ka suurelt võita.

Suvekuud annavad lõbujanulistele võimaluse investeerida meelelahutustesse. Tark oleks silmas pidada, et raha satuks sellise manager'i kätte, kes teeb, mis ta on lubanud. Need, kes haltuurat teevad või publikut mütsiga löövad, tasub ära unustada, sest konkurents sünnitab uued ja paremad lemmikud.