Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Taas sunnismaisus
Suvehakul ilmusid Tallinna polikliinikutesse huvitavad sedelid: inimestele pakutakse võimalust valida endale ise raviasutus, kui ei soovita jätkata kontakti senise polikliinikuga. Valitud polikliinik korraldab patsiendile arstiabi ja ägeda haigestumise korral ka kodukülastuse. Ära märkida tuleb ka uue raviarsti nimi. Muudatus puudutab vaid riigi- ja munitsipaalpolikliinikuid. Eraarstil käimine jääb endiselt eralõbuks.
Esmapilgul tundub selline vabadus ahvatlev. Miski pole ju vastumeelsem kui elukohajärgse polikliiniku külastamine, kus raviarst ei mõista mõhkugi sinu haigusest ega suuda isegi eesti keeles suhelda. Valid nüüdsest tuttava arsti, hakkad kogu perega tema juures käima. Ehkki ise elad näiteks Mustamäel ja arst töötab Pirital, on ta kohustatud sinu grippi haigestumise korral sinu juurde koju sõitma. Mugav variant.
Tegelikult hakkab uus kord inimest, kes maksab mitte just väikest ravikindlustusmaksu, veelgi rohkem piirama ja talle pakutava raviteenuse kvaliteet langeb. Praegu on võimalik külastada ükskõik millist polikliinikut, edaspidi peab piirduma vaid ühega. Kaob ära võimalus käia hea spetsialisti juures teises linnas või polikliinikus. Seda võib, kuid oma raha eest, sest haigekassa taolist «üleaisalöömist» ei hüvita.
Peapõhjus, miks polikliinikud endale sel moel inimesi kinnistavad, on rahanappus ja haigekassa saamatus asju ajada. Kui praegu käib haigekassal üle jõu isegi ühest maakonnast teise maakonda ravile pöörduvate haigete üle arvestuse pidamine ja nende ravi tasumine, siis pole imestada, kui nüüd ei suudeta ühe linna piires arvestust pidada.
Selle asemel, et inimesi oma probleemide tõttu sunnismaiseks muuta, võiks haige-kassa tõsiselt süveneda enda süsteemi reformimisele ja paindlikumaks muutmisele.