Tunnistus tulevase edu jaoks

ISO sertifikaadi taotlemine on nagu börsile minek, võrdleb maailmas tuntud Norra sertifitseerimisfirma Det Norske Veritas Eesti esindaja Andres Martma. «Ühed viivad aktsiad börsile, näitamaks usaldusväärsust, teised mitte,» märgib ta. «Sama siin, ühed ettevõtted lasevad ennast hinnata sõltumatul komisjonil, ega sellepärast teised halvemad ole.»

Ametlikus keeles on ISO ettevõtte juhtimise süsteem, mille eesmärk on tagada tootmise ühtlane kvaliteeta. ISO standardid on suunatud kliendile, et tagada usaldus nende toodete vastu.

«Põhimõtteliselt võib sertifitseerida iga ettevõtmise -- alates riigikogust kuni pisikese Balti jaama putkakeseni,» tõdeb Martma. Norma

Kui turvarihmade tootja ASNorma sai mai keskel Det Norske Veritaselt sertifikaadi, mis tunnistab, et Norma kvaliteedisüsteem vastab ISO 9002 nõuetele, ei suutnud Norma juhatuse esimees Peep Aaviksoo oma rahulolu kuidagi varjata.

Raamitud, kuid veel seinale riputamata ISO dokumenti demonstreerides rääkis ta asjalikult, et sertifikaat loob suuremad eeldused saada ettevõttel tulevikus paremaid tellimusi.

Aaviksoo kinnitab, et mitu aastat järjest autokontserni General Motorsi parimate allhankijate hulka arvatud Norma oleks saanud ka ilma selle tunnistuseta toota jätkuvalt ja probleemideta Vene turule, kuid sertifikaadi saamine on investeering tulevikku.

«Me näeme, et Norma ekspordis suureneb tulevikus lääneturu osa ja seal peavad need atestaadid taskus olema, et üldse kaubelda,» lausus ta. Aaviksoo sõnas, et sertifikaat iseenesest ei anna Normale küll ühtegi lepingut, kuid see loob võimaluse saada need lepingud.

Samas nõuab General Motors kõigilt oma allhankijatelt ISO sertifikaate ja nende standardite järgimist. Sama nõudmist on sisse seadmas ka teised autotootjad.

Eesti viiest ISO sertifikaadi omanikust esimesena sai rahvusvahelise tunnistuse 1993. aasta lõpul Soome riikliku kütusekontserni Neste Tallinna terminaal AS Estonian Transoil.

«Tõuke on kõik saanud ikka suhtlusest suurte välisfirmadega,» räägib Estonian Transoili juht Jüri Petter. Põhjus oli selles, et Nestel oli ISO, mistõttu oli ka loomulik Transoili taotlus, lisab ta.

Kuid Petter tunnistab, et nelja aasta eest monopoolses seisundis olnud Transoil otsest vajadust ISO sertifikaadi järele ei tundnud. «Aga vaatasime tulevikku, et uus klient usaldab (sertifikaadiga ettevõtet) rohkem ja tuleb konkurentsis meie juurde,» meenutab ta.

Töötajatele on sertifikaat paber, et firma töötab Euroopa tasemel, aga firmale tähendab see, et meie kliendid võivad meid usaldada, võtab Petter otsad kokku.

ISO sertifikaat näitab, et ettevõtte terminaaliteenused on kontrollitud ja kütus väljastatakse terminaalist samasugusena, nagu Neste Tallinna saadab, ütleb ta. «See tähendab, kuidas võtame kütused laevalt mahutisse, kuidas hoiame ja kuidas anname autosse,» selgitab Petter.

Elektroonikafirma, Eesti suurima eksportööri ASi Elcoteq Tallinn juht Ilmar Petersen räägib ISO sertifikaadist ja kvaliteedisüsteemist kõige keerulisemalt ning põhjalikumalt.

«Küsimus, kas mul on vaja sertifikaati, ei ole õige. Mul on eelkõige vaja kvaliteedisüsteemi, mis vastab ISO standardile,» selgitab ta kõigepealt reporterile aasta tagasi saadud tunnistuse ja kvaliteedisüsteemi tähtsuse järjekorda.

«Kuna meil on firmas töötajate arv kiiresti kasvanud, siis sellise kvaliteedisüsteemi ehitamine on väga hästi sundinud inimesi mõtlema selle üle, mida nad teevad ja miks nad seda teevad,» räägib Petersen. «ISO 9000 kvaliteedisüsteem ei räägi tegelikult toote parameetritest, vaid organisatsiooni toimimisest tootmise ümber.»

Ettevõttejuhid kinnitavad, et kvaliteedisüsteem on suur töö, mida ei saa mingi konsultatsioonifirma ettevõtte eest ära teha. Vastasel juhul kukkuvat asi reeglina just selline välja, et sertifikaat on seina peal, aga toimivat kvaliteedisüsteemi ei pruugi olla. «Süsteemi juurutamisel on oluline juhtkonna pühendumus,» lausub Petersen.

1994. aasta mais esimese tööstusettevõttena Eestis ISO sertifikaadi saanud Soome Tikkurila ja Rootsi Alcro-Beckersi Tallinna värvitehase ASi Baltic Color (endine Eesti Värv) juht Raivo Voit räägib, et sertifikaat on juhtimissüsteemi osa alates tooraine hankija valikust kuni kliendi teenindamiseni.

Praktiliselt lõpeb kvaliteedisüsteem siis, kui sein on värvitud ja ostja rahul, lisab Voit. Vastasel korral pöörduvad ostjad tehasesse probleemi lahendama.

Ostjate teenindamiseks on kvaliteedisüsteemis täpsed juhised. Näiteks, kui värv hiljem koorub, peab Baltic Color andma vastuse, milles viga. «Kas on maaler värvinud vale värviga või ei ole aluspind piisavalt sile,» toob Voit sagedamad põhjused.

Enamasti on poest ostetud värvi suhtes pretensioone just eraisikutest väikeostjatel, tõdeb Voit. «Põhiliselt on viga selles, et värvitakse vale värviga vales kohas,» selgitab ta. Voidi sõnul tehasest praaki ei väljastata -- värvi tootmise ajal on kolmekordne kontroll, labor kontrollib nii toorainet, tootmist kui valmis värvi enne purki villimist.

Sertifikaadi taotlemise aluseks olevast kvaliteedi käsiraamatust on kasu eeskätt seal sisalduvate vigu parandavate ja ennetavate abinõude tõttu, märgib Voit.

Kasu on silmaga nähtav. Kui 1995. aastal oli värvitehases kaheksa praakpartiid, siis eelmisel aastal vaid üks. Kliendid avaldasid 1995. aastal rahulolematust kokku kolme ja poole tuhande värviliitri kohta, eelmisel aastal aga 720 liitri kohta.

Seni kõige hiljem, mais, sai ISO kvaliteedisertifikaadi Eesti suurim turvakontsern ESS, mille turuosa turvaturul küünib kolmandikuni.

ESS emiteeris aprillis 1,76 miljoni krooni eest avalikult aktsiad. Kontserni juht ja põhiomanik Urmas Sõõrumaa on kinnitanud ettevõtte soovi börsil noteerituks saada.

Norma investeeris ISO kvaliteedisüsteemi juurutamise ja sertifikaadi saamise eesmärgil rahasumma suurusjärgus miljon krooni, teatab Peep Aaviksoo.

Kui palju Estonian Transoilil sertifikaadi taotlemine maksma läks, ei oska Jüri Petter täpselt öelda. «Sest kõik, mis on raha eest saadud, ei ole kallis,» naljatab ta. «Igatahes tunduvalt vähem kui miljon krooni,» teatab ta vaid. «Tänaseks on kulu unustatud.»

Lihtsamaks tegi sertifikaadi omandamise asjaolu, et sellega arvestati Petteri väitel juba firma loomisest saadik. Kogu struktuuri ülesehitamisel ja kõigi seadmete ostul arvestasime nõudmistega, märgib ta. «Selles mõttes meil kulusid ei olnud, et midagi välja oleks vaja vahetada,» võrdleb Petter Transoili ettevõtetega, kes töö käigus on hakanud sertifikaati taotlema.

Raivo Voidi sõnul läks Baltic Coloril sertifikaadi taotlemine maksma umbes 300 000 krooni. «See oli poolteise aasta töö,» tõdeb ta. «Lihtsam oli seetõttu, et Tikkurilal oli sertifikaat juba olemas.»

Voidi kinnitusel oli tänu ISO sertifikaadile lihtsam saada ka Venemaale ekspordiks vajalikku sertifikaati.

«Aga automaatselt see küll ei lugenud, nende spetsialistid pidid kogu tootmise enne ikka üle vaatama,» tõdeb ta. «Ka Balti riikides ei ole ISO veel kõva sõna, aga Euroopas arvestatakse sellega tõsiselt.»

Andres Martma kinnitusel on Eesti firmade huvi ISO sertifikaadi vastu viimasel ajal tunduvalt suurenenud. «Kui algul oli mõni kõne poole aasta kohta, siis nüüd tuleb neid iga kuu mitu tükki,» tõestab ta.

Rahvusvahelise audiitorfirma antud sertifikaat on vajalik klientidele, et neile oleks arusaadav, mismoodi firma töötab. Eriti endisest NSV Liidust tulnutele on see oluline usalduse loomise vahend.

«ISO huvitab eeskätt neid ettevõtteid, kes on saavutanud mingi turuosa ja tahavad selle abil turuosa hoida või ligipääsu uuele turule,» selgitab Martma.

Tema sõnul on ISO eesmärk vältida kulutusi kliendi hoidmisel. «Aga ISO ei ole õlekõrs, millest kinni võtta, kui turg kaduma kipub,» hoiatab Martma.

ISO näitab, et ettevõte on suuteline tootma pidevalt kindla omadusega toodet, määratleb Martma. «Aga kas ta ka turul läbilöögivõimeline on, see on juba omaette küsimus,» märgib ta.

Üks ISO sertifikaati taotlev firma on Tallinna Masinatehase AS. Ettevõtte juht ja omanik Sergei Denissenko räägib ISO sertifikaadist teatud aukartusega. Ka tema kriipsutab alla dokumendi vajalikkust, et olla lääne turul konkurentsivõimeline.

«Masinatehasel sertifikaati ei ole, aga me soovime aasta lõpuks sertifitseerituks saada,» lausub Denissenko enesekindlalt ning lisab siis kohe veidi kõhklevamalt, et see on siiski vaid soov.

Denissenko teab rääkida, et tegelikult on võimalik sertifikaati osta ka n-ö mustalt 500--700 dollari eest, ilma et midagi selleks teeks. «Meie seda teed ei lähe, vaid teeme koostööd ühe Inglise sertifitseerimisfirmaga,» kinnitab ta.

Denissenko pakub välja, et olenevalt firmast peab ISO saamiseks kulutama kaks kuni viis miljonit krooni. Masinatehas kasutab investeeringu tegemiseks ka pangalaenu.

Küsimusele, kas peamiselt Venemaal oma toodangut müüvale masinatehasele sertifikaati üldse vaja on, vastab Denissenko, et tulevikus on. «Venemaa tehaste juhtideks on saanud nüüd asjalikud mehed ja kindlasti jõuavad ka nemad ISOni,» lisab ta.