Võiks ju arvata, et tänapäeval pole informatsiooni hankimisega mingit muret. Kasutada on lugematu arv telefonikatalooge, infoliine, pea igas maakonnas on olemas turismiinfopunktid. Aga mis sellest kõigest kasu on, kui pakutav informatsioon on vananenud või suisa vale.

Helistasin eelmisel nädalal nelja päeva jooksul läbi ligi poolsada Eesti firmat, turismiinfopunkti ja infotelefoni, et välja uurida puhkamiseks vajalike vahendite laenutamisvõimalused. Tulemus oli masendav.

Kolmandikul juhtudel erinesid infotelefonide kaudu saadud andmed firmadesse ja majutuskohtadesse helistamisel saadud andmetest. Umbes samapalju oli juhuseid, kus infotelefonilt saadud telefoninumber oli muutunud või polnud üldse kasutusel.

Näiteks Tartu turismiinfos suudeti vaevaliselt välja selgitada, et Tartus olevat mingi jalgrattalaenutus nimega Jalgrattahai, kuid midagi täpsemalt sellest teada ei ole.

Sammuli motellist öeldi, et kohalikust turismiinfopunktist saadud informatsioon nende majutushindade kohta on vana ning pole nende asi linna peal karjumas käia, et neil on uued majutushinnad.

Kuigi hinnainfost öeldi, et neil on olemas andmed ka laenutatavate asjade kohta, ei suudetud mulle nimetada ühtegi telgi, jalgratta, auto haagissuvila laenutamise hinda.

Kõigi nende näidete peale tekkis mul küsimus, kas parem on informatsioonipuudus või valeinformatsioon? Ja kelle asi on siis kontrollida andmete õigsust -- kas see on infoliinide ja infopunktide töötajate kohustus või peaksid teenust pakkuvad firmad ise teatama enda andmete ja hindade muutumisest? Seni kui üks ei täida oma kohustust ja teine ei viitsi vaeva näha, jäävad teenuste pakkujad ilma paljudest potentsiaalsetest klientidest ning inimesed suvemõnudest.