Seekordne pangareiting on küllaltki sündmustevaene, mis tõendab, et Eesti pangandusturg on stabiliseerumas ning viimastel aastatel välja võideldud positsioonide ümbermängimine pole kuigivõrd lihtne. Jätkuvalt suureneb vahe nimekirja esimese ja tagumise poole vahel -- liidrite reiting paraneb, mahajääjate reiting nõrgeneb. Iseloomulik on samuti, et turuosa koondub jätkuvalt suuremate pankade kätte (kolme suurima panga turuosa juunis 72,29%, juulis 73,11, muutus seega 0,82%). Sealjuures jätkub muidugi turu jagamine ka suurte vahel, ehkki väga vahelduva eduga. Tugevamate pankade puhul torkab silma ka kangiefekti üha jõulisem kasutamine -- viimastel kuudel hangitud krediidiliinid annavad ennast tunda. Reitingu paranemine sellest hoolimata on eriti positiivne.

Kuna tugevamaid panku toetav odav Lääne laenuressurss jääb nimekirja teisele poolele ilmselt kättesaamatuks, siis ilmselt jätkub pankade kihistumine edaspidigi ning mõni sureb ka välja. Pean siin silmas Inko Balti panka, mille Ukraina emapank juba pankrotistus ning mis ise ilmselt üsna varsti sama teed minemas. Ka neil, kel on ambitsioone tugevamate hulka jõuda (Maapank), on soovide realiseerimine ajas üha raskem, arvestades kahanevat turuosa, kärisevat klassivahet varade kvaliteedis ning tugevamate vendade suuremaid kogemusi soodsate poliitiliste otsuste hankimisel.