28 august 1997

Miks ei ole suudetud tõestada ühtegi pettust?

Seda ei saa välistada, et pole olnud. Seda ma nüüd küll ei usu. Aga ei saa täna öelda, et on aktsiapettus ja tuua homme faktid avalikkuse ette.

Konkreetsete juhtumite uurimine kestab väga pikka aega. Teistes riikides järelevalve vaatleb kogu aeg. Ta lihtsalt vaatleb ja vaatleb ning kui ta on oma vaatlused ja järeldused teinud, siis ta ka tabab petturid. Saksamaal tuleb välja üks pettus kuue aasta kohta.

Ma ei saa öelda, et asi on seaduste taga. Selleks et kedagi süüdi tunnistada, peab toimuma kohtuvaidlus. Selleks et asi kohtusse jõuaks, on vaja läbi töötada suur hulk materjale. Kui petturid saab kätte, siis on neid võimalik praeguse seaduse kohaselt kuni miljoni krooni suuruse trahviga karistada. Võib-olla ei ole praegu meil piisavalt kogemusi ja jõudu. See on ikkagi pikk, aeganõudev jälgimisprotseduur.

Meie inimeste teadlikkus ja haritus selle koha pealt on ka veel üsna tagasihoidlik. Kui turuosalised ise ja ka investorid rohkem arenevad, siis muutub see asi ka aktuaalsemaks. Ma arvan, et järgmisel aastal on kindlasti juba midagi. Avastamine eeldab väga head aruandlussüsteemi. Kõik võimalikud nn insaideridpeavad olema registris olemas.

Register nendest, kes omavad siseinfot, peab järelevalvel iga aktsia kohta olemas olema. Praeguse seaduse kohaselt peab selline andmebaas ka väärtpaberiinspetksioonil olema.

Mujal maailmas on olemas elektroonne järelevalvesüsteem. Järelevalve vajutab ainult nupule klõps-klõps ja ta saab enam-vähem jälile, kus võib midagi olla. Meil käib aga asi nii, et kõigepealt süüdistatakse ja pärast selgub, et polnudki midagi.

Aktsiapettus on muidugi väga uimane termin. Üks tõestatud juhtum väärtpaberituru seaduse rikkumise kohta on olnud ja on ka kohtulahendi saanud. See oli seotud ASiga Soots Turism. Tõestatud siseinfo põhjal tehtud aktsiapettust pole aga olnud.

Seda on väga raske tõestada ja seda näitab ka maailma praktika. Üks konkreetne, algusest lõpuni viidud uurimine puudutas Rakvere lihakombinaati, kus olid konkreetsed kahtlused.

Uurimise käigus selgus, et kahtlusalused osutusid süütuks ja õigusrikkumist ei olnud. See on üks ja konkreetne juhtum, mille ma võin välja tuua.

Eesti ei ole mingi erand, et siin siseinformatsiooni ei oleks kunagi kasutatud. Ma kujutan ette, et meie seadusandlik pool on väga nõrk, et sellele tõsiselt kallale minna. Arvan, et ei ole vaja karta, et üks või teine inspektsioon on rahandusministeeriumi külje all. Eks nad peavad ikkagi riigi üldist rahapoliitikat ajama. Kui inspektsioon ministeeriumi alt välja tuua, peab tekitama eraldi mingisuguse avalik-õigusliku struktuuriüksuse, aga sellel küll mingit mõtet ei ole. Ma arvan, et efektiivsuse poole pealt on tuhat sammu enne võimalik teha, kui hakata muutma inspektsioon iseseisvamaks.

Hetkel kuum