Riigivalitsejate kubjas
Rahvusvaheline valuutafond (IMF) on oma nõudmiste tõttu teeninud paljudes riikides ära kupja kuulsuse. Praegu IMFi, valitsuse ja Eesti Panga vahel peetavate läbirääkimiste tulemusena peaks selguma, kui valusalt hakkavad järgmisel aastal tabama IMFi piitsahoobid eestlasi.
Järgmise aasta memorandumis soovitab IMF tekitada eelarve ülejäägi, mis aitaks pehmendada majanduse kiirest kasvust tingitud võimalikke tagasilööke. Äripäev ei poolda ülejäägi tekitamist. Eestis on vaja väga palju veel ära teha ja sellepärast ei ole õige lükata investeeringuid kaugemasse tulevikku.
Samas tuleb nõustuda IMFi nõudega, et valitsus peab järgima ranget eelarvepoliitikat ja piirama kohalike omavalitsuste laenuaktiivsust ning vähendama riigivalitsemiskulusid.
Eesti riigieelarvet koostades on järgitud nn raamatupidamislikku kontseptsiooni, kus bilansi meetodi ideoloogiast lähtuvalt on tulud ja kulud alati tasakaalus. Valitsussektori igapäevased kulud ja investeeringud kaetakse jooksvate tuludega ja kui maksutulusid laekub prognoositust rohkem, siis kulutatakse see lisaeelarve abil.
IMF soovib, et poliitikud ei kulutaks ülejääki jooksvateks kuludeks, vaid jätaksid selle järgnevateks perioodideks, et seda kasutada näiteks laenude tagasimaksmiseks.
IMFi on teinud murelikuks tõsiasi, et vaatamata poliitikute kinnitustele, nagu oleks Eesti riigieelarve tasakaalus, on riigieelarve ülddefitsiit tegelikult viimase paari aasta jooksul kasvanud. Sellele on eeskätt kaasa aidanud kohalike omavalitsuste aktiivne laenutegevus.
Veel on IMFile muret val-mistanud aeglane maa- ja pensionireform, kaitsetollide kehtestamise soov ja jooksevkonto kasvav defitsiit. Viimast aitaks vähendada otseinvesteeringute suurenemine, kuid investeeringuid pidurdab omakorda maareformi venimine.
IMF on toetanud ka offshore-firmadele minevate teenuste maksustamist, kuid ei toeta Eesti praeguse maksusüsteemi põhjalikku ümberkorraldamist. Vastu ollakse näiteks ettevõtte tulumaksu kaotamisele ja valitsusel on soovitatud mõningaid makse hoopis tõsta. Tähelepanu on juhitud ka kommertspankade liiga aktiivsele välisraha sisselaenamisele.
Eestis IMFi esindajana töötanud Basil Zavoico on enda ja oma kolleegide tööd võrrelnud audiitori omaga. IMFi eksperdid aitavad välja selgitada tegelikku olukorda. Mida omanik ehk riik selle teadmisega edasi teeb, on juba tema enda asi.
IMFi Eestile koostatav majandusmemorandum on ainus tõsiselt võetav majanduspoliitiline programm, mis Eestis on tehtud. Tegelikult peaks sellise dokumendi üllitama iga uus valitsus, kuid seni, kuni me seda teha ei suuda, peab lootma IMFi abile.
Vaatamata tõsiasjale, et Eesti pole seni koostatud neljast memorandumist ühtegi suutnud järgida, on sellise dokumendi koostamine kindlasti vajalik. Maailma juhtivad finantsinstitutsioonid peavad IMFi ülevaadet üheks objektiivsemaks riigi majanduse kohta käivaks hinnanguks.
Samas ei tasuks muidugi kõi-ki IMFi poolt pakutud ettepanekuid pimesi heaks kiita ja üle võtta. Ajalugu on näidanud, et alati ei ole sellel organisatsioonil õigus.
Näiteks oli IMF tugevalt Eesti rahareformi vastu ja toetas selle läbiviimist alles viimasel minutil. Valitsus ja Eesti Pank ei lasknud aga õnneks ennast sellest heidutada ning tagantjärele tuleb tõdeda, et tol korral oli õigus eestlastel.