3. september 1997 kell 22:00

Pasunasse panemise asemel võiks alustada professionaalse majandusnaljaga

Seoses iseseisvumise ja demokratiseerimisega on meil mitmed naljaliigid oma tähtsuse kaotanud. Kõigepealt on nende hulgas tabuteemadest toitunud naljad.

Neid oli nii poliitilisi (Küsimus: Mis on parim enesetapu viis? Vastus: Hüpata partei ja rahva vahelisse kuristikku ) kui ka majanduslikke ( Küsimus: Mis saab, kui kõrbe asutada plaanikomitee? Vastus: Tuleb liiva defitsiit ).

Selge on see, et neid omaaegseid triviaalseid tabuküsimusi saab nüüd avalikult ka ilma naljata ja paremini käsitleda.

Kuid kogu demokraatlikus maailmas vohavad siiski teatavat liiki poliitilised, majanduslikud, meditsiinilised jne naljad.

Soliidsetel ajalehtedel (WSJ, arst patsiendile: Teie tervis pole muutunud, kuid meie teooriad on nüüd teised. ), ajakirjadel ( Time ) jne on naljanurgad või isegi -leheküljed.

Majandusteaduslikke ettekandeid pikitakse naljadega (Galbraith on kasutanud Churchilli ütlust: poliitiku parim dieet on oma sõnade söömine ) ja ka Internetis on juba aastaid vähemalt üks majandusnaljade aadress: www.helsinki.fi/WebEc/WebEc.html.

Parema nimetuse puudusel nimetame seda liiki nalju Gordioni naljadeks, sest nende naljade mõte näib olevat väga keerukale küsimusele mingi lihtsa vastuse andmises, kusjuures vastuse põhjenduse puudumist kompenseeritakse vaimukusega.

Seega on Gordioni naljadel oma selgitav ja konstruktiivne funktsioon. Ning, mis oluline, erinevalt meil levivast pilast ei pane need naljad kellelegi pidevalt pasunasse, ei kasuta labast-solvavat ämbrikolinat jne, seega aitavad probleemide lahendamisel eri seisukohtade ühitamisele.

Viljakas pinnas Gordioni naljadele on majandusalal igatahes igaveseks kindlustatud. Nimelt on majandusprobleemid alati seotud väga paljude mõjurite ja sihtidega, seoste ja olude suure määramatusega ning mitmete huvigruppide eelistuste ja tingimustega.

Isegi professionaalsel tasemel nõuab selliste probleemide lahendamine olulisi lihtsustusi ja järelikult ka eksimise võimalusi, nii et parem on tõesti, kui hea ja päästev nali on siis kohe võtta. Seega oleks hea kui varakult viljeldakse anekdoote kõikide kuumade majandusteemade kohta ja seda professionaalsel tasemel.

Baldwin on näiteks oma Euroopa Liidu laienemisloengutes pingete maandamiseks ja soojenduseks kasutanud järgmist anekdooti:

Terroristid võtsid kinni kolm majandusteadlast, üks USA oma, teine Euroopa Liidust ja kolmas Ida-Euroopast. Igaühele lubati täita üks soov enne surma.

Esimene sai laulda «Jingle bells» ja valmis temaga oligi. Teine tahtis enne surma veelkord esitada oma lemmikloengut sellest, kui halb on Ida-Euroopa riikidel pärast ühinemist Euroopa Liiduga. Lõpuks tuli kord kolmanda mehe kätte. Tema viimane soov oli see, et tal võimaldataks surra teisena.

Vast ei ole halb soovitus, et kui meil keegi, eriti mitteprofessionaal, hakkab väitlema näiteks parima maksusüsteemi või imporditollide üle, siis selle asemel, et alustada oponentidele pasunasse panekuga, võiks alustada vähemalt professionaalselt või teiste sõnadega professionaalse naljaga.

Umbes selles stiilis, et see üritus on peaaegu sama hea kui musta kassi otsimine pimedast toast, kus teda ka ei ole.

Või lõpetaks oma arutelu ülekuumenemisest soovitusega viimase vältimiseks viskile rohkem jääd lisada ja seda ilmtingimata ka ise teha.

Hetkel kuum