Perearstireform Tallinnas kisub kraavi

Artikkel

- Uudised
- 9. september 1997 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Perearstireform Tallinnas kisub kraavi
Sotsiaalministeeriumi plaani kohaselt võimaldaks perearstisüsteem paremini kasutada haigekassa poolt raviteenuste eest makstavat raha. Määrates inimese konkreetse arsti juurde, saab kindlam olla, et patsient ei jookse mitme polikliiniku vahet ja talle ette nähtud raha liigub vaid ühe-kahe arsti kaudu.
Idee järgi peab Eesti ja sealhulgas Tallinn jagunema paarist tuhandest inimesest koosnevateks «kogumikeks», kusjuures eraarst saab sellele inimkogumile avalikult konkureerida või leiab vastava arvu patsiente omal käel.
Iga patsiendi eest saab perearst haigekassalt pearaha. Plaanide järgi on see 10--20 krooni inimese pealt, seega kuus 30 000--40 000 krooni. Lisaks makstakse talle näiteks 9000 krooni igakuist baasraha, maa-arstidele lisatasu praksise kauguse eest ja osa raviteenuste eest eraldi tasu.
Kuus koguneb perearstile sellisel kombel umbes 50 000 krooni, millest esmalt lähevad maha riigimaksud. Praksise jaoks peab perearst looma kas osaühingu või registreerima end füüsilisest isikust ettevõtjaks.
Peale selle kulutab perearst raha ruumide üüriks, liisib või ostab auto, soetab ametijuhendis loetletud meditsiinilist aparatuuri, riist- ja tarkvara, koolitab ennast ja oma meditsiiniõde.
Vajadusel maksab ta kinni oma patsiendi kiirabiväljakutse, talle tehtavad uuringud ja teeb koduvisiidi, ehkki ravitav elab kasvõi teises linna otsas.
Kui perearstiks on eraarst, tuleb ta nende kulutustega veel kuidagi toime. Tema saab kehtestada kõrgemad hinnad ja tema maksujõulisemad patsiendid on kallima teenusega pealegi juba harjunud ja leppinud.
Endine rajooniarst Lasnamäe polikliinikust ei suuda aga pensionärist vanamammile kuidagi selgeks teha, et edaspidi tuleb visiidile peale maksta, kuna teisiti ei jaksa ta autoliisingu kuumakseid tasuda.
Ebavõrdsus tekib ka patsientide «värbamises». Taibukamad arstid rabavad klientideks kaks tuhat tehnikaülikooli üliõpilast, kes reeglina haiged ei ole. Pearaha nende eest laekub, aga välja see raha ei lähe, kuna teenust ei osutata.
Neid perearste, kellele jäävad vanurid ja põdurad patsiendid, ootab ränk töö ja väike tulu. Kuna nad on füüsilisest isikust ettevõtjad, vastutavad nad tegevuse eest kogu isikliku varaga ja võivad lõpetada pankrotiga.
Osaühingu teinud perearst Ahti Virkus on hakanud perearstireformiga seotult ajalehe kaudu uusi patsiente otsima. Olemaolevale tuhandele ravikaardile on seni lisandunud sadakond.
Virkus tõdeb, et paari tuhande inimese ravimine perearstina oleks talle täiesti jõukohane. «Kahjuks aga Tallinna tervishoiuamet eraarstidele midagi ei jaota,» jätkab ta. «Eraarst peab ikka ise endale aktiivselt patsiente otsima.»
Tallinna tervishoiuameti asejuhataja Kalev Karu meelest võiksid ka eraarstid patsientidele konkureerida, aga nad peaksid sel juhul haigeid vastu võtma lisatasu küsimata. «Ravikindlustusega inimesel peab olema õigus arstiabi saada haigekassa hinnakirja alusel,» toonitab Karu.
Nõmme haigla peaarst perearst Peep Põdder ei arva perearstireformist midagi head. «Tegemist on ühe suurima jama ja blufiga Eesti meditsiinis, sest ühtegi majanduslikku arvestust selle kohta ei ole,» lausub ta.
Sotsiaalministeerium pole Põdderi sõnutsi esitanud reformiga seoses ühtegi kalkulatsiooni: kui palju see maksma läheb, kuidas perearstide rahastamine üldse toimub jne.
Kalev Karu lisab, et sotsiaalministeerium pole välja arvutanud ka seda, palju tuleks maksta koondamistasu perearstideks muutuvatele jaoskonnaarstidele või neile, kes seoses muudatustega arstikutsest üldse loobuvad.
«Minu arvutuste järgi läheks see maksma kuus miljonit krooni,» lisab Karu.
Põdder teatab, et tema arvutustel kallineb reformi läbiviimisel tervishoid Eestis 2--2,5 korda või väheneb samavõrra arstiabi tase.
Haigekassa ja arstkonna töögrupp on alustanud perearstireformi kalkulatsioonide tegemist, mis tahetakse avalikustada septembri lõpus.
Perearstireformi aluseks on sotsiaalminister Tiiu Aro määrus 3. aprillist. Määrus käskis määrata arstiabi andvate arstide arvu ja perspektiivpaigutuse haldusterritooriumil 1. juuliks 1997 ja korraldada inimeste registreerimise perearstide nimistusse 1. novembriks 1997.
Mõlemad tähtajad Tallinnas jooksevad umbe. «Selgus, et registri alusel elab Tallinnas 400 000 inimest, polikliinikute andmetel on neid 530 000,» räägib Karu. Tuli välja, et sissekirjutus Lasnamäel on 50% ulatuses vale, Nõmmel kolmandiku ulatuses.
«Siis me saime aru, et me üldse ei tea, kui palju on Tallinnas elanikke. Tellisime polikliinikutesse tarkvara. Enne seda lugesime kokku kõik Tallinna majad ja paigutasime need polikliinikute piirkondadesse. Ja neid elanikke me loeme siiamaani. Tulemus on see, et järgmine aasta ei juhtu midagi,» jutustab Kalev Karu tervishoiuametist.
Karu kinnitab, et olenemata perearstireformi toimumisest ei saa järgmisel aastal tallinlane esmatasandi arstiabi mujalt kui sissekirjutusejärgsest polikliinikust või varem valitud perearsti juurest.
Elanike hulka arvestades oleks Tallinna vaja 230 perearsti. Praegu töötab linna raviasutustes kolm ja erastruktuurides viis perearsti. Nende vähesus pole aga ületamatu takistus, kuna sotsiaalministri määruse järgi piisab, kui jaoskonnaarst astub kursustele kahe aasta jooksul pärast perearstipraksise avamist.
Probleeme tekib aga sellest, et Tallinnas on 319 jaoskonna-, üld- ja lastearsti, kellest teoreetiliselt võiksid perearstid saada. Järelikult osutub neist ligi sada ülearuseks. Töökoormus väheneb ka eriarstidel, kelle töö perearstid osaliselt üle võtavad.
Välismaal viibinud sotsiaalminister Tiiu Aro ja ministeeriumi tervishoiu osakonna juhataja Arvi Vase asemel kommenteeris perearstireformi kantsler Jaan Rüütmann. «Ega sellega kiirustada pole vaja,» leidis Rüütmann. «1. jaanuar 1998 on igatahes ebareaalne tähtaeg.»
Hetkel kuum