15. september 1997
Jaga lugu:

Eesti vein vabaneb peedi mainest

Seitsmest Eesti veinivabrikust ekspordib oma toodangut vaid Võrumaal Antsla lähedal asuv AS Linda Nektar. Temagi saab veini Soome vedada vaid tänu oma soome omanikele. Ettevõtte 51 protsendi aktsiate omanik on alkoholitootja Ofelia, kellest enamusosalus kuulub omakorda Soome alkoholitootjale Primalco OY.

Sel aastal saadab Linda Nektar põhjanaabrite turule kuni 300 tonni sisseostetud kontsentraadist tehtud õunaveini.

Eesti turu tarvis toodab Linda Nektar sel aastal vähemalt 130 tonni veini, mis on ligi kolmandiku võrra rohkem kui varasematel aastatel.

ASi Linda Nektar finantsdirektor Jaak Uba leiab, et hinna poolest saaks kohalikku veini eksportida küll, kuid vaatamata tema pidevalt paranevale kvaliteedile ei ole ta ikka veel läänes konkurentsivõimeline.

Näiteks veini nelja kuu pikkune säilivusaeg on liiga lühike, et teda eksportida, sõnab Uba. Tõsi, piirituseveinid ehk peedikad säilivad kasvõi igavesti, kuid neid ei luba veinitootjate uhkus välja vedada.

Küsimusele, miks Venemaale veini vedada ei saa, vastab Uba, et sealsed topelttollid ja igasugused muud maksud kergitavad hinna liiga kõrgeks. «Madal hind on meie veinide ainus trump ja seda me kaotada ei tohi,» ütleb ta.

Norra kontsernile Orkla kuuluva ASi Põltsamaa Felix reklaamijuhi Anti Orava sõnul tuntakse väljaspool Eestit meie veinide vastu piisavalt suurt huvi. Loodame, et peagi avaneb meil võimalus alustada eksporti Soome ja Ameerikasse, sõnab Orav. Toodete kvaliteet ja välimus kannataksid konkurentsi välja küll, on ta kindel.

Jaak Uba veinitehasest Linda Nektar ütleb, et eesti veinide populaarsus suureneb viimasel ajal pidevalt. «Ka jõukamad inimesed avastavad, et kõik Eesti vabrikud ei toodagi ainult peediveini,» räägib Uba. «Ja muidugi jäävad kohalikke veine alati jooma väiksema sissetulekuga inimesed.»

Kohalike veinitehaste optimismi jahutavad maailma alkoholituruga kursis olevad hulgikaupmehed.

Veini maaletooja ASi Kiil & Co üks omanikest Allan Kiil sõnab, et Eesti veinitootjatel on oma kaupa praegusel kujul raske, kui mitte võimatu eksportida. «Meie vein on liiga magus ja eksportveinidel peaks kindlasti nimesid muutma,» räägib ta. «Näiteks nime Põltsamaa Kuldne ei suuda ükski eurooplane välja hääldada.»

Ekspordi alustamiseks vajalikud kulutused on aga nii suured, et kohalikud tootjad ise küll neid kinni maksta ei jõua, leiab Kiil. Aitaks, kui mõni välismaine kontsern ostaks mõne siinse tehase ära ja hakkaks siis tema toodangut eksportimiseks üles töötama, ütleb ta.

«Kui soomlased suudavad müüa edukalt valgetest sõstardest tehtud Elysee vahuveini, siis peaksime meie suutma müüa ka oma tikriveini,» lisab ta.

Kohalikud tootjad saaksid oma toodangu kvaliteedis ja populaarsuses veenduda, jälgides, kui palju ja milliseid veine ostavad Eestit külastavad turistid, pakub Kiil välja võimaliku variandi.

Kiilist veel radikaalsema mõtteavaldusega esineb Eesti suurima alkoholiimportija ASi Tridens tootejuht Siivi Hints, kelle sõnul ei saa eesti veine veel veinideks nimetadagi.

Pigem võib neid pidada alkohoolseteks marja- ja õunajookideks, viskab Hints kohalikele veinitöösturitele kinda. «Sellisel kujul neid eksportida pole võimalik, sest neil puudub veinile iseloomulik aroom, maitse ja välimus,» nendib ta.

Hintsi hinnangul võib kodumaiste veinide müük, hoolimata nende madalast hinnast, hakata suuremates Eesti linnades langema. «Eestlaste veinimaitse on niipalju arenenud, et enam pole peamine veini odavus,» sõnab Hints. «Maapoodides aga müüakse Põltsamaa veini arvatavasti veel kaua.»

Eesti seitse veinitehast tootsid möödunud aastal kokku 216 000 dekaliitrit veini.

Samal ajal imporditi Eestisse statistikaameti andmeil 595 400 dekaliitrit viinamarja ja 79 400 dekaliitrit muid veine.

Viljandimaa veinitootja ASi Karme juht Jüri Kert märgib, et praegu on veinitootjatel kohalikulgi turul nii palju ruumi, et rahulikult ära elada. «Kui arvestada, et eelmisel aastal tarbis iga eestimaalane vaid 1,6 liitrit kodumaist veini, siis on meil kasvuruumi küllalt,» lisab ta.

Kert tunnistab, et loomulikult ei hakata Eestis kunagi nii palju veini jooma kui traditsioonilistes veinimaades. Meie inimestel puudub veinikultuur ja juuakse ikka selleks, et purju jääda, nendib ta kahetsedes.

Kohalikud baaripidajad justkui kardavad või häbenevad kohalikke veine pakkuda, kurdab Kert. Karme toodangust läheb tema sõnul kõige paremini hõõgveini Karoliina müük. «Kuigi ka seda ei juleta müüa tema pärisnime all, vaid ikka kui lihtsalt hõõgveini,» lisab Kert.

Jaak Uba sõnul pärineb eesti veini peedika maine nõukogude ajast, kui veini tehti kääritatud mahla piiritusega segades. Kui praegu öelda veinitootjate kohta, et nad valmistavad peediveini, olevat see suurim solvang. Ometigi segatakse peediveini praegugi -- Võhus ja Raplamaal Valtu veinivabrikus.

Kohalike veinide kvaliteedist rääkides lausub Jüri Kert Karmest, et vanade vene seadmetega toodetud veinid pole piisavalt puhtad ja bakterivabad. «Meie filtritest lendavad bakterid läbi nii, et nad ei pea isegi tiibu kokku tõmbama,» ütleb ta.

«Vähehaaval aga muidugi vahetatakse vanu agregaate välja,» lisab ta. Karme ostis tehasesse uued seadmed umbes kuu aega tagasi, üldse on ettevõte selle aasta jooksul seadmetesse investeerinud 2,5 miljonit krooni.

Kuigi veinitootjatel investeeringuteks raha napib, on enamik neist siiski kasumis, ütleb Kert, kes on ka veinitootjate liidu juht. «Veini tootmine on kogu aeg rentaabel, sest vein pole hooajakaup nagu näiteks õlu,» ütleb ta.

ASi Võhu Vein juhatuse esimees Vello Tafenau lisab, et investeeringuid ei juleta teha ka sellepärast, et liikumas on seaduseelnõu, mis lubab alkoholitootjalt ära võtta litsentsi, kui leitakse puudujääke firma töös.

Kuna kõik veinivabrikud asuvad maakondades laiali, on nad kohalikele elanikele väga olulised tööandjad.

Kaudselt saab tööd rohkemgi, kui need, kes ainult meil töötavad, ütleb Vello Tafenau. Ostame ju oma toormaterjali -- marjad ja õunad -- ümberkaudsetelt inimestelt, lisab ta. Võhu Veinis töötab 33 inimest.

Siiski leiab Tafenau, et veinitööstusi on Eestis liiga palju. Võiks olla 2--3 suuremat, kes jõuaksid siis rohkem investeerida ja edukamalt müüa, sõnab ta.

Jüri Kert lisab, et peale olulise rolli tööandjana on veinivabrik ka vallale suurepärane tuluallikas. Meie näiteks maksime eelmisel aastal 6,5 miljonit krooni riigimakse, mis on peaaegu sama suur summa kui Polli valla eelarve, ütleb ta.

Jaga lugu:
Hetkel kuum