Suitsupääsukese asemel murumütsiga jõuluvana

Jõuluvana ja põhjapõdrad, maailma tippklassi kuuluvad suusahüppajad ja jäähokimeeskond. See kõik võib saada ka meie, eestlaste omaks. Vaja on soomlased pehmeks rääkida ja tekitada neis huvi Eesti-Soome konföderatsiooni loomise vastu.

Kirjanik Jaan Krossi idee luua Eesti-Soome konföderatsioon on huvitav, kuid raskesti teostatav. Kindlasti põhjustab see idee paljude kaasmaalaste hulgas pahameeletormi. Tegelikult võiks ideed veelgi laiendada. Riikide liit oleks palju võimsam, kui sellesse kaasata ka Läti ja Leedu. Tekiks 13 miljoni elanikuga ühendus, mis ajaks ühist kaitse-, välis- ja majanduspoliitikat ja kus kehtiks üks rahaühik.

Konföderatsiooni poliitikat kujundaks ühine esindusorgan, kuid samas oleks igal ühendusse kuuluval riigil aka oma parlament ja valitsus, kes tegeleksid peamiselt riigisiseste küsimustega. Ühendusesiseseks suhtlemiskeeleks saab inglise keel.

Sellise konföderatsiooni loomine aitaks võib-olla kiirendada ka maailma globaliseerumisprotsessi, mille käigus kaoksid ära kaupade ja inimeste liikumist piiravad tõkked.

Eesti parlamendi opositsioon ja koalitsioon ei peaks enam öö läbi üleval passima ja vaidlema selle üle, kas kehtestada Eestis kaitsetollid või mitte. Valitsus ei peaks aga välja mõtlema bürokraatlikke tõkkeid tööjõu liikumisele.

Globaliseerumise ja tõkete kaotamise poole praegu maailmas liigutakse, kuid see protsess toimub liiga aeglaselt. Samas on selge, et maailm ei saa kunagi üheks suureks, piiride ja tõketeta riigiks. Ei ole aga võimatu, et mõnekümne aasta pärast on maailmakaardil riike praegusest tunduvalt vähem.

Tekkinud on näiteks Eu-roopa konföderatsioon; Kanada, USA ja Mehhiko baasil on loodud Põhja-Ameerika konföderatsioon, liitumisprotsessi on läbi teinud Kagu-Aasia riigid ja Jaapan. Omaette riikidena eksisteerivad maailmakaardil Venemaa, Hiina, India, Norra, ?veits, Iisrael.

Muidugi ei tähenda globaliseerumine seda, et kõik ühte või teise riikide ühendusse kuuluvad riigid oleksid ühtmoodi vaesed või rikkad. Konföderatsiooni liikmete majanduslik edukus sõltub suurel määral ikkagi riikidest endast.

Majanduses toob see protsess kindlasti kaasa spetsialiseerumise. Näiteks USAs on üks indiaanlaste suguharu spetsialiseerunud kõrghoonete ehitamisele. Midagi sarnast toimuks arvatavasti ka Euroopas.

Soomlased ja eestlased ei pea enam põllumajandusega jändama, see jääb Lõuna-Euroopas elavate rahvaste pärusmaaks. Soomlased tegelevad paberi- ja metsatööstusega, lätlased hakkavad Venemaalt mett, karusnahku ja kütust vahendama, eestlased panevad aga Elcoteqi-taolistes firmades telefone ja arvuteid kokku.

Eestlastest võiksid aga ka finantsgeeniused saada. Esimesest koolipäevast alates peaks lastele õpetama ärijuhtimist. Meist saaksid maailmas hinnatud finantsspetsialistid ja enam ei oleks ühtegi börsi, kus ei liigutaks raha mõni eesti soost börsimaakler. Kindlasti ei ole meie tulevikuväljavaated globaliseerumise protsessiga seoses halvad.