Televisioonist

Eestis on oma telekanaleid liiga vähe, ainult neli. Needki püüavad üksteise võidu meeldida vaid vähenõudlikule publikule, kes püüab teostamata jäänud unistustest tekkinud kibestumist seriaalidega leevendada. Aga ülejäänud? Kus on teaduse- ja seadusemeeste, koera- ja kassipidajate, viimsepäeva ja uuestisünni kuulutajate telekanalid jne?

Neid pole ja ei saagi tulla, kuni euroametnikud käivad meie kultuuriministeeriumis õpetust jagamas, mitu kanalit ja mitu televiisorit inimese kohta on Brüsseli normide järgi normaalne pidada.

Kultuuriminister Jaak Allik on sellest õpetusest saanud selge sõnumi: riik peab telekanalite litsentside jagamisel olema pädeva otsustaja rollis, kes teab täpselt, kui palju ja mida televaataja näha tahab.

Mina väidan aga, et riik ei peaks sõnavabadust ja konkurentsi pärssima. Oma telekanali püstipanemise õigus võiks olla igal eraisikul, rühmitusel vms, kellel selleks ainult tahtmist ja raha jätkub. Riigi ülesanne oleks ainult jälgida, et eetrisse paisatav oleks kooskõlas üldiste kõlblusnormidega ega ohustaks julgeolekut.

Jäiga suhtumise eetrijagamisse murrab tehnikarevolutsioon lähiaastatel niikuinii, sest televiisor pole enam lihtsalt ilmateateid edastav kast, vaid saab juurde järjest uusi funktsioone. Rida elektroonikafirmasid on juba üllatanud ekraaniarmastajaid televiisori-arvuti-videomaki sümbioosiga. Senist tormilist arengut selles vallas jälgides võib oletada, et telekanaleid litsentseerival komisjonil pole varsti enam midagi jagada.

Sellepärast oleks mõistlik mõelda mitte piiramisele, vaid vastupidi. Kõikidele tahtjatele tuleb anda võimalus oma telekanal püsti panna, kui rahakott ainult kannatab. Maksumaksja ei kaotaks midagi, nalja oleks aga kindlasti rohkem kui ühe krooni eest.