Emotsioonide taga on sihikindel tegevus

ASi Narva Elektrijaamad äriplaani kritiseerimisel on võetud erilise tähelepanu alla elektri hinnaga seotud küsimused. Äriplaani toetavas uurimuses vaadeldi hinna muutusi ja nende muutuste mõju iga liiki tarbijaile. Selle koostamisel osalesid finants-, majandus-, statistika- ja energeetikaspetsialistid.

Elektritootmise hind äriplaanis on uurimuses toodud hinnast esialgu veidi madalam ja hiljem, kümneaastase perioodi lõpul, natukene kõrgem. Uurimuses arvestasid kõik stsenaariumid elektritoodangu kasvuga, äriplaanis aga on ette nähtud vastupidi. Kui võtta arvesse seda ja veel inflatsiooni arvestamise erinevusi, siis uurimuses toodud elektrihinna prognoosid ühtivad küllalt hästi äriplaanis tooduga. On tekkinud unikaalne olukord, kus äriplaan on libisenud «üldrahvalikule arutelule» enne, kui poolte vahel on selgeks vaieldud rida asju, mis elektri hinda mõjutavad.

Osa äriplaani kritiseerinud teadlasi arvavad, et võiksime kõik teha ise, sest elektri hinnas on investeeringuteks minev raha juba olemas ja meil ei ole vaja kasutada välisinvestorit. Olen vastupidisel arvamusel. Selge, et olenemata omanikust tuleb investeeringud elektri hinna kaudu kinni maksta. Küsimus on aga selles, kui efektiivselt me investeeringud teeme, selleks raha hangime ja hiljem elektrijaamu käitame.

Teine osa, peamiselt tehnikateadlased, on aga küllaltki ebakindlad oma tuleviku suhtes. Kui elektrijaamu hakatakse ükskõik millise välisinvestori poolt kiiresti rekonstrueerima, siis on neil ilmselt väga raske tempoga sammu pidada. Neil ei ole kindlust, et nad sellest protsessist kõrvale ei jää. Vale on aga arvata, et äriplaan ei arvesta üldse Eesti teadlastega ja teaduspotentsiaaliga. Tegelikult on äriplaani lülitatud uus keevkihtkatelde tehnoloogia jpm.

Millest on tegelikult tingitud vastuseis ühisfirma loomisele? Põhiline häda on mõtlemislaadis, mis ei soosi erastamist. Arvatakse, et kogu energeetika peab kuuluma riigile, sest ainult siis töötab ta efektiivselt ja on meie kõigi poolt hästi kontrollitav. Selle mõttelaadi tulemus on uus energiaseadus, mida liberaalseks küll nimetada ei saa.

Viimasel ajal on ettepanekud läinud teise äärmusse. Näiteks kaubandus-tööstuskoja arvates on Eesti Energia erastamine võimalik läbi viia nagu kaubamaja või muu ettevõtte erastamine. Sellised katsetused energeetika omapära arvestamata lähevad meile kalliks maksma.

Mida kauem me elektrijaamade erastamisega venitame, seda raskem on leida investoreid, kes oleksid nõus põlevkivienergeetikasse investeerima.

Eestis ja väljaspool on aga terve rida huvigruppe, kes soovivad ja ootavad, millal põlevkivienergeetika auti mängitakse, et siis käivitada oma äriplaanid. Näiteks rajada Eestisse mitu väikest ja keskmist maagaasil töötavat elektrijaama. See on ka arusaadav, sest Eesti Gaasi aktsionäride seas on ka riigiametnikke.

Põhilised süüdistused äriplaanile ei ole seotud äriplaani endaga, vaid äriplaani väljatöötanud töögrupi kolmanda osapoole, s.o töögrupis osalenud Eesti riigi esindajate tegematajätmistega. Riik ei ole ka suutnud energeetikat erastamiseks ette valmistada. Et probleem on keeruline, on selge, aga kui ettevõtte aktsiaseltsiks ümberkorraldamise paberid liiguvad valitsusse 14 kuud pärast ettevõtte poolt üleandmist, siis pole see ka asjaajamine.

Et äriplaani puudutavates küsimustes selgust luua, istus 1. ja 8. septembril koos Eesti Energia haldusnõukogu ja arutas, kuidas tekkinud olukorrast välja tulla ning milliseid konkreetseid nõudmisi äriplaani osas tuleks esitada. Otsustati, et seoses äriplaaniga tuleb täpsustada ja saavutada kokkulepe üheksas küsimuses. Olulisemad küsimused on kokku leppida elektrienergia hulgiostulepingu tingimustes, kasumi suuruses ja selle reinvesteerimise põhimõtetes.