Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigivara müüakse suvaotsuste põhjal
Hoolimata Eesti edukast erastamisest teiste Ida-Euroopa riikidega võrreldes on siin rakendataval eelläbirääkimistega erastamisel mitmeid miinuseid. Need on tingitud eelkõige erastamisseaduses ettenähtud salastamistingimusest.
Andres Suigi sõnul pole millegagi garanteeritud, et erastamisagentuuri (EEA) läbirääkijaid ei mõjutata toimima ühe või teise pakkuja huvides. Kuigi parima pakkumuse määrab kindlaks agentuuri nõukogu, sõltub läbirääkija tegevusest ning faktide serveerimisest väga palju.
Värske magister kirjutab, et puuduvad selged põhimõtted eelläbirääkimistega pakkumisel esitatud pakkumuste hindamisel. Juhul kui kaotanud pool on erastamisagentuuri kohtusse kaevanud, on kohus saanud siiani vaid nentida, et näiliselt mitmetel tingimustel tehtud otsus sõltub tegelikult erastamisagentuuri suvast (näiteks ASi Kalev müügi vaidlustamisel).
Erastamisseaduses on vaid sätestatud, et nõukogu on otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt kaheksa liiget, ja et otsus loetakse vastuvõetuks vähemalt viie poolthääle olemasolul. Mingit kirjalikku korda hääletamise läbiviimiseks kehtestatud ei ole.
See ongi kogu loetelu protseduurireeglitest. Andres Suik nendib: «Tegemist on juriidiliselt kohutava olukorraga, mis annab ilmselt enim ainet ka erastamisskandaalideks. Reguleeritud ei ole sisuliselt midagi.»
Suigi sõnul võivad otsustajaks saada agentuuri nõukogu liikmete isiklikud, poliitilised, finantsilised või mistahes muud huvid. Otsustajaks võib saada läbirääkija, kes tuleb nõukogu ette ja ütleb: mina soovitaksin eelistada seda pakkumust, lisab Suik
Suik märgib, et kontrollimatu on olnud ka erastamisagentuuri nõukogu tegevus erastamisväärtpaberite kasutamisel erastamisel, milleks annab EEA nõukogule õiguse erastamisseadus.
Esimese otsuse selles osas tegi agentuuri nõukogu juunis 1994, lubades riigiettevõtete erastamisel ja järelmaksu tasumisel maksta ostuhinnast kuni pool EVPdes. Kuigi samas kehtestati, et seda ei rakendata tagasiulatuvalt, ei suudetud sellest kinni pidada.
Oma hilisemate otsustega on EEA nõukogu EVPdega maksmist laiendanud ka neile lepingutele, mis olid sõlmitud enne erastamisseaduse jõustumist.
Otsese seaduserikkumise pani EEA nõukogu toime aga märtsis, mil otsustati, et enne erastamisseaduse jõustumist sõlmitud lepingutes on lubatud alates 5. märtsist 1997 kasutada graafikujärgse tasumata järelmaksu tasumisel EVPsid nendel ostjatel, kellel ei ole võlgnevusi järelmaksu, intressi ja viiviste tasumisel.
Tähelepanuta jäeti erastamisseadus, mis ütleb, et väljakuulutatud objektide erastamine lõpetatakse väljakuulutamise ajal kehtinud seaduste ja muude õigusaktide alusel ja et EVPde kasutamise ulatus määratakse kindlaks erastamisprogrammis. Samuti pole erastamisseadusel tagasiulatuvat jõudu.
Suik leiab, et eelpoolnimetatud otsuste põhjal kinkis EEA nõukogu erastajatele miljonite kroonide eest riigivara. Samas puuduvad seadusandlikud mehhanismid niisuguste kuritarvituste lõpetamiseks.
EEA nõukogu otsused väljendavad tema koosseisu arvestades suures osas valitsuse tahet. Valitsus on riigikogu ees aga üksnes poliitiliselt vastutav.
Võimalik on küll pöörduda halduskohtusse EEA nõukogu otsuste tühistamiseks, ent kohe tekib küsimus: kellel on õigus kohtusse pöörduda.
Halduskohtumenetluse seadustiku järgi on halduskohtusse pöördumise aluseks pöörduja õiguste rikkumine või vabaduste piiramine. Vaevalt et see, kellele EEA nõukogu riigivara on kinkinud, ise seda vaidlustama hakkab.
Põhiseadus annab küll igale kodanikule, kes leiab, et EEA nõukogu on riigivara kinkides tema õigusi rikkunud, õiguse kohtusse pöörduda, kuid see on pigem teoreetiline võimalus.
Kui pole konkurentsi, ei saa olla ka erastamisotsuste vaidlustajaid, leiab Suik. Ta toob näiteks Eesti Telekomi, mida on püütud erastada sama malli järgi, nagu taotletaks majavalitsejalt korterit (käiakse ministri jutul jne), samamoodi läks erakätesse kolmandik Moe piiritusetehase aktsiatest.
Vastavalt erastamiskonkursi kuulutustele nõutakse lepingu allakirjutamisel parima pakkumuse esitajalt pangagarantiid võetavate kohustuste, sealhulgas esitatud lisatingimuste täitmise tagamiseks.
Viimasel ajal lubab erastamisagentuur tihti asendada pangagarantii müüdava ettevõtte põhivarade või aktsiate pantimisega erastamisagentuuri kasuks.
Samas on garandina aktsepteeritud ka võlakohustusi ja lepinguid. On tulnud ette sedagi, et näiteks kolmeaastasele tööhõive ja investeerimise kohustusele on võetud pooleaastase kehtivusega garantii, mille EEA on lugenud piisavaks. Sellele puudusele on EEA tähelepanu juhtinud ka riigikontroll.
Suik märgib, et riigivara müümisel järelmaksuga tekitab küsitavusi omandiõiguse ülemineku hetk. Erastamisagentuur rakendab enamasti praktikat, kus omandiõigus läheb üle pärast esimese sissemakse tegemist, mis pole aga kooskõlas asjaõigusseadusega.
Et vältida omanikuõiguste kuritarvitamist ostusummat veel mittetasunud ostja poolt, fikseerib EEA müügilepingutes mitmeid keelde: keeldu vara või aktsiaid võõrandada, ilma agentuuri nõusolekuta pantida, keeldu olla käendajaks jmt.
Sageli säilib EEA kontrolliõigus isegi siis, kui ostja on ostuhinna täielikult tasunud ning peaks talle kuuluvat omandit saama vabalt kasutada.
Siiani puudub agentuuril kohustus eelläbirääkimisi protokollida, mis sisuliselt tähendab, et agentuuri töötajate tegevus ei ole kontrollitav. Paraku pole ka agentuur ise, kelle käest käivad läbi miljardid kroonid, moodustanud sisekontrolli osakonda.
EEA nõukogu otsused eelläbirääkimistega pakkumisel parima pakkumuse nimetamisel alluvad halduskohtu kontrollile. Haldusakt on kontrollitav üksnes siis, kui ta on motiveeritud.
EEA nõukogu otsused seda ei ole. Sellest tuleneb aga potentsiaalne riigivõimu omavoli, mille vastu ei ole seaduslikku kaitset, nendib Suik.
Riigiettevõtete erastamise osas võib oluline mõju olla ministeeriumidel, keskpangal ja isegi riigiettevõtete juhtidel. Seega ei ole riigiettevõtete erastamine täielikult seaduse kontrolli all, järeldab Suik.
Ta lisab, et üheks ilmekamaks varjatud erastamise näiteks oli Põhja-Eesti Panga liitmine Ühispangaga aastavahetusel, kus sisuliselt oli tegu riigiaktsiate erastamisega ilma konkurentsita ette kindlaksmääratud ostjale.
Midagi samalaadset on toimunud Tallinna Sadamas, kus valdav osa operaatortegevusest on läinud erakätesse. Midagi analoogset on, või vähemalt oli, juhtumas ka Eesti Energiaga, kelle sõlmitud arendus- ja koostööleping NRGga andis viimasele edumaa võimalike konkurentide ees.
Nii Eesti Telekomi kui Eesti Raudteed erastatakse erastamisseadusest mööda minnes, valitsuse suvaliste otsuste alusel.
Võib öelda, et 80 protsenti riigivarast on tänaseks erastatud ja jõutud on infrastruktuuriettevõtete erastamiseni. Osaliselt püütakse neid erastada riigivaraseaduse alusel, mis ei ole aga erastamisprotsessi reguleeriv seadus.
Tekkinud segast olukorda kasutavad osavalt ära mitmed ametnikud, kelle volituste piirid pole üheselt selged.