Jälle on meeldiv tõdeda, et Eesti asja ajavad võõrapärase nimega asjamehed. Lp Stuart Morgan, ma ei süüdista teid mitte mingil juhul ebaprofessionaalsuses. Arstina, kes ka ise patsientidega ja just nimelt eestimaalastega tegeleb, pean õigustatuks toimuva suhtes mure avaldamist.

Väidate, et tervishoiu kvaliteet perearstireformiga ei lange, vaid tõuseb, ning selle aluseks on perearsti hea kättesaadavus ja hea ettevalmistus. Kättesaadavus ei ole kvaliteedi sünonüüm. Teiseks -- rahvale serveeritakse, et praegune perearsti koolitus näeb ette kolmeaastast õpet. Tegelikult viibivad tulevased perearstid iga kuu täiendusel ühe nädala ja seda kaheksa kuu jooksul aastas. See teeb kokku 24 nädalat, kuhu peab mahtuma kirurgiline, günekoloogiline, oftalmoloogiline jne õpe. Küsisin õpetajast abikaasalt, mida ta arvab, kui teda vaatab günekoloogiliselt läbi nädalase väljaõppe saanud perearst. Hirmunud naine teatas, et sotsiaalministeerium seda küll läbi ei lase, neil ju hulk arukaid eksperte.

Kvaliteetmeditsiini esmatasandil ei taga perearsti ametinimetus või kallihinnaline aparatuur, vaid eelkõige kogemus, mis saadakse küllaldasest antud toimingu kordsuse arvust. Kui günekoloog vaatab päevas läbi 20--25 naist perearsti 2--3 vastu, siis uskuge -- kvaliteet on günekoloogi poolel, olgu ta hästi kättesaadav või mitte.

Väide -- kuna perearstid tunnevad oma patsiente ja nende raviandmeid, vastab ravi patsiendi vajadustele ja on ökonoomne -- vääriks Platonit. Kuid tegelikult on vist ikka nii, et ravi vastavuse vajadusele määravad eelkõige arsti kutseoskused ja võimalused seda ravi osutada ning ökonoomsus on majanduslik termin, mis sugugi ei korreleeru üks-üheselt patsientide ja nende raviandmete tundmisega.

Järgmine lõik teie kommentaarist on lausa naljakas. Arsti kõrged ravi- ja juhtimisalased oskused ning iseseisev ravitöö korraldamine ei välista ikkagi raskete ja kulukate haigete olemasolu populatsioonis.

Nendega hakkamasaamisel on tähtis solidaarsusgrupi suurus ja võimalus toimida pangana, st leida kohe rahaline kate vajaminevatele kulutustele, ilma et teised solidaarsusgrupi liikmed (praksise nimistus olevad inimesed) oluliselt kannataks. Sisutühja lõigu asemel oleks tahtnud näha konkreetset arvutust optimaalse esmatasandi solidaarsusgrupi suuruse ja finantseeringu kohta.

Teie kinnitus, et perearstide tasustamiseks on ette nähtud piisavad vahendid organiseerimaks tööd rahuldaval tasemel, oleks argumenteeritud, kui oleks esitatud konkreetsed arvud tingliku perearsti aastabilansi kujul ning seda oleksid saanud põhjalikult analüüsida raamatupidamisspetsialistid.

Erinevalt Eesti tervishoiujuhtidest, kes väidavad, et reformi eesmärk ei ole kulutuste kokkuhoid, tunnistate ausalt, et kulutused vähenevad.

Olen nõus sellega, et ravi otstarbekuse üle otsustaksid ainult perearstid ja kaua propageerinud ideed, et kogu raviraha antaks esmatasandile, kes, delegeerides haige ravimise kõrgemale etapile, saadaks temaga kaasa ka vajamineva raha. Käivitatud reform seda ette ei näe ja kõrgema ravietapi rahapump töötab edasi. Soovides kulutuste vähendamist töö odavnemiseta, tuleb vähendada töö mahtu.

Ma ei pea perearstisüsteemi sugugi halvaks, vaid võrdseks teiste võimalike arstiabi korraldamise süsteemidega, kuid minu mõttemaailm ei ole must-valge ning elu on õpetanud -- ideaalset süsteemi ei ole olemas.

Oponent olen eelkõige metoodikale ning majandusanalüüsile, kuidas reformi läbi viiakse, või õigemini selle puudumisele.